Siis kui kõrvus heli kaunis

Kõiki meie viimase aja õue tegevusi saadab imeilus orkester. Ma kuulan päevast päeva loodusmuusikat.

See on usukumatu, millist etendust mets meile pakub. Hommikuti on alati muusikatükk juba varem alustanud. Liitun publikuga natuke häbenedes, hilinemisega. Ent olen kindel, et keegi ei märka, sest heli on nii vali ja kõrvukaunistav.

Hämarikul tuleb lavale lemmiktrupp. Peaosas ööbikud. Takti lööb vihmavesi. Vahepeal  kostab üle kogu heli metsakohin, siis vaikib, tuul jääb tasa tasa taustaks.

Kahju, et ma kõiki orkestris osalejaid päris hästi veel ei tunne. Koolis õpetati küll, kuidas pean nooti lugema. Ilmtingimata pean ma vahet tegema ka Mozardil ja Vivaldil. Ent uskumatult, pole keegi mulle õpetanud linnuhääli eristama. Ikkagi muusika koorekiht, julgen mina öelda!

Ma leidisn raamaturiiulist rohkete värviliste illustratsioonidega Eesti lindude välimääraja. Ja nii ma uurin neid. Ei teadnudki, et meil tiivulisi nii palju on. Pole enne veel kuulnud, et Eestis elab roosa-kuldnokk, vaenukägu,  punaselg-õgija, sooräts, väänkael, kolmvarvas-rähn, krüüsel, karvaselg –kakk, sooplütt, söödikänn ja tuttvart. Just vart, mitte part, need, on kaks erinevat liiki!

Nii tore, et kentsakate nimede juures leian ka kenamaid varjante. Minu meelest on linnud küll need, kes ilusat nime väärvivad. Nii et lisaks nimedele nagu plüü ja räusk leian ma ka kaunilt kostvad liivatüll, laululuik, õõnetuvi, tuuletallaja ja siidisaba.

Aga mõtiklema paneb mind nimi tsiitsitaja. Neid on koguni kuus liiki . Kuld-, hall-, põld- jne tsitsiitaja. Minu meelest väga andekas, juba nimi ütleb mulle, millise hääle järgi ma teda eristada võiksin. Ka õpetlik raamat püüab väga armsalt lindude helisid kirjalikul teel edasi anda.

Näiteks loen ma, et väike põõsalind teeb`` kluti-kluti-kluti...`` Väikesel lehelinnud on aga laul monotoone ja tiksuv ``silk salk silk, silk salk...``

Ööbiku laul on kõlav ja vali, algab üksikute pikaldasemate helidega, millele järgnevad poolvilistavad, sistavad ja vuristavad stroofid. Kostab, nagu laualaks lind kahel häälel korraga. Kutsehüüd ``üi-tak`` . Minu lemmikud lõokesed teevad kirjalikult ``didrülii``.

Eestis väga hinnatud merikotkas teeb:  ``krau``, ``plöt-plöt-plöt.. ``venitatult ``bljääk, bljääk`` ja jõuliselt `` mhäkk-mhäkk, mhäkk``!

Kindlasti tahavad paljud linnainimesed teada, kuidas raamat hommikutundidel räuskavate kajakte häält kirjeldaks.  See kõlab nii- hääl lühike ``ag`` ja vinguv ``giia``. Aga näiteks naerukajaka mänguhäälitsus on ``kljää-kä kljää-kä...``

Ja paluks mitte enam tuvide hääl ``kul kul kul`` jägi teha. Tark raamat kirjutab, et tuvid teevad `` kuk-kuu-ku-ku ruu-ku, ku –ruu-ku-ku-kuu-ruk`` !

Ka lindude kirjeldamisel on suurepäraselt moeteadlikusega lähenetud. Loen väjendeid nagu– mantel must või mustpruun. Saba suhteliselt madala väljalõikega. Turritav kuklasulestik ``tutt``.

Ehk jõuan ma kord selleni, et märgates tihast, ei jää ma pinnapealseks. Meie üheksa erineva tihaseliigi juures, oskaks juba tõdeda, millisega neist on tegu. Meil õue peal olen juba kahte erinevat liiki eristama õppinud.

Mul on nii hea meel ilusat linnumuusikat kuulata ja tiivulist etendust vaadata. Isegi piletit ei küsitud. Küll on loodus lahke!

Ilusat orkestrit nautides ei raatsi õhtuti tuppa tullagi. Ja hommikuti tulen varem ülesse. Olen lõokese ja ööbiku segu. Olen uus linnuliik ürgmetsas. Laulda veel ei oska. Olen lind, kes kuulab! Seega  tõesti, uus liik!

Namaste!

Kuidas minust purgiperenaine sai

Tihtipeale leian ma ennast millegi tegevuse käigus mõtlemas: natukene veel ja siis lõpetan ära. Ja mõni hetk hiljem on mõte jälle mu peas: kohe kohe jätan töö katki ja lähen toimetan köögis.

Nagu näiteks täna, kui astusin õue peale, reha käes, et tunnike riisuda-no natuke oksakesi kokku tõmmata. Tõusin arvuti tagant püsti, et värskes õhus  peal puhta lasta. Puuoksad aitavad loomingulisele meelele kindlasti kaasa, naeratasin omaette.

Ja nii ma lähen rõõmsalt õue ja alustan vaikselt riisumist. Korraga hakkan aimama, kui väga oluline on ikka korralikult kogu lehepraht ja risu hunnikusse ajada. Pajualune muutub juba väikese töötlemise juures märksa ilusamaks. Loomulikult saan ma hoogu juurde. Ja nüüd olen ma juba pähe võtnud, et kogu pajualune peab täna puhtaks saama. 

Siis, kui olen neljandik tööst teinud hakkan mõtiklema kui väga palju on kogu seda tööd teha. Riisun lehe- ja oksaprahti, mis on vähemalt 15 aastat pinnasele kogunud.Seejärel tõstan kogu risu kärusse ja viin prügihunnikusse.Olen juba kümmekond kärutäit prahti rehitsenud ja vedanud ära, ent pooleli ma ka jonnakalt ei jäta. Siis, kui möödas on umbes neli tundi, hakkavad mu mõtted millegi pärast aafrika orjadele ja eesti pärisorjusele minema. Tõden peas, et vist peaks pausi tegema.

Aga alles siis, kui kallis lõuna kohta küsib, saan aru, et nüüd tuleb tõesti paus teha. Toas imestan, et kell on salamisi juba kuuele tiksunud. Lähen tudisevate jalgade ja vibreerivate kätega pliidi poole. Mul on käed nii väsinud, et ma ei jaksa isegi nuga leivakoorikust läbi suruda. 

Ja siis tuleb appi jälle purgiperenaise nipp. Astun sahvrisse ja valin välja valmistoidu, mis vajab vaid üles soojendamist. Nii umbes veerand tunniga on soe toit laual. Jah, minust on purgiperenaine saanud. See on töösipelga kõige parem salaretsept.

Isegi selle imelihtsa valmistamise juures võib siiski äpardusi juhtuda. Näiteks siis, kui võtan sahvrist purgi sildiga-peedi hapukapsa borś. Olen parajasti vee juba keema ajanud ja just kallutamas punast sisu potti, kui kaane avamisel natuke käele sisu pillan. Limpsan sõrmed puhtaks ja üllatusena tardun. Punase hapukapse borśi  purki on hoopid magus maasikamoos aetud. Tõden endamisi, et küllap on see naabrimehe Sulevi  kingitud hoidis. Oeh, küll on  hea, et ma ikka enne maitsesin, muidu oleksin keevale moosile natuke maitse tugevdamiseks hapukapsaid lisanud ja rõõmsalt soolaleivaga kallile mehele lõunat pakkunud. Ent kes teab, ehk oleks sellest sündinud uus toiduhitt magusad maasikad hapukapsaga.

Mulle meeldib see, kuidas tõdeme  kalliga, et purgitoit on tegelikult täitsa hea. Jesper isegi natuke nagu julgustab mind. Teab ta ju küll, kuidas ma pean lugu ise valmistatud ja südamega tehtud toidust. Näiteks siis, kui valmistan ühepaja toidu algusest peale ise, saame koos aru, et purgiversiooniga võrreldes on vahe üüratu. 

 

Täna, selle kuue tunnise riisumise lõpuks haaran jälle purgi järgi. Seekord siiski soojendamaks armsa ema valmistaud koduborśi. Nii hea on kuulda kalli suutäite vahel  nautimismõminat – mmm. Tõdeme koos, purgitoit on ikka parim- ainult siis, kui see on ema tehtud!

Küllap jätan homme õuetööd ja keskendun jälle rohkem köögile. Valmistan midagi head tervislikku ja südamega, näiteks koduleiba. Ikka selleks, et purgiperenaisest saaks taaskord see päris õige perenaine. 

Namaste!

Mis te seal maal teete?

Ma olen seda küsimust viimasel ajal palju kuulnud. Natuke tunnetan ma küsijate hämminugut- no mida seal metsas päevast päeva teha on?

Ma siis aegajalt kuulen seda sama küsimust oma peas. Siis, kui ma teen midagi, mis tundub nii ebareaalne. Midagi, mis viib su mitmeks ja mitmeks tunniks ära.

No oma pesutreeningust, mis kestis pool päeva, ma juba kirjutasin.

Aga ka näiteks siis, kui ma toksin jalaga mulda õues. Mitu tundi. Jah, toksin jalaga mulda, mitu tundi. Tegelikult võiksin ma kohe terve päeva nii mullas kummikutega mässata. Natuke tunnen, et peaksingi, sest varsti tärkab muru. Asi on nimelt selles, et sügisel-talvel on õue peal metsead käinud. Ja üht õiget seategu teinud. Kogu õuel on kärsakündi tehtud.

Umbes nii, nagu meie pistaatsia pähkleid avame, et isukalt sisu krõmpsutada, on sead sama moodi muru pahupidi õue peal keeranud. Juba  talvel saime aru, et lume all peituvad korralikud kärsamäed. Ja nüüd, kui kevad käes, on meie õuest mättahunnik saanud. Maastik on deformeerunud muruplatsist midagi künnipõllu sarnaseks. Seega, veedan ma päris mitu tundi kummikuga mättaid tagudes ja siis tambin tasasemaks. Kogu aeg on peas pilt imeilusast muruplatist, mis siia varsti peaks idanema. Ja nii ongi, sedasi veedan ma sigade tegu heastades juba teist päeva mitu tundi. No kuidas ma siis vastan ksüimusele, et mis te teete seal maal? Taon jalaga mättaid?  Ah –ah, täitsa  hulluks läinud !

Kogu selle mättatagumise aja mõtlen ma ikka ja jälle loodusele. Paar päeva tagasi kuulsin varahommikul õue minnes sigade häält. Olin kindel, et see oli eksitus kõrvus. Ent hiljem teatas kallis, et maja juures on metssead jälle käinud. No on alles julged küll. Ma tegelikult ootaks neid kohe lähemale, päris õuele. Võib olla osakavad jälle õigetpidi kärsategu teha nii et kogu õu on taaskord tasane.

Oma mättategevuse lõpetan tiigisuplusega. Eile, peale terve pika päeva õue puhastamise lõpetuseks, tegi kallis sama moodi. Mulle näis see hullupöörane ettevõtmine. Ent naasedes karastavalt suplusest, paistis  tema silmis ürgne rahulolu helk.

Proovisin järgi. Kuumaks töödatud keha sai nii hea laengu, et korraga tuli uus elu sisse. Seega, kui on soov varakevadist suplust harrastada siis soovitan proovida jalgadega maapinnavoolimist. Korraga hakkab väga soe, seda ma võin teile kinnitada! Ja peale karastust hakkab korraga väga hea.  Ja selliseid asju saab kogeda ainult maal. Seda me siin teemegi - häid maa-asju !=)

Namaste

Mees ja naine

Olen pikemalt otsinud oma maailmavaatele mingisugust head sõna iseloomustamaks enda mõtteviisi ja käitumist. Siiamaani parim iseloomustav sõna on romantik. Ma tean, et see kõlab jube moosise ja imalana, kuid just äsja loetud kunstiajaloo raamat sellise vaste mu mõtetele andis. Nii nagu minu enda puhul nii ka romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest ja  ebatavalised tegelased. Mind huvitavad erakordsed olukorrad ja fantastilised kujud. Ei tunnista ma eriti ettekirjutusi, vihkan rutiini. Mul on suur huvi oma rahva ajaloo vastu- olen lapsepõlves saati suur  ajalooliste jutustuste fänn. Olen pikalt pidanud ideaalseks indiaanlaste elu kooskäes loodusega

Ma  vahin suu lahti filme keskajast, mulle meeldib pöörduda tagasi sellesse aega.  Minu jaoks on paigalseis ja stabiilsus raske, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Ma ei väsi rõhutamast tunnete ja instinktide tähtsust. Mulle meeldivad kauged maad. Kuid seal olles on mu hing pooleks kistud igatsusest kodu, kuid kodus olles kaugete maade järele.


Mulle meeldib boheemlus- isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste niiöelda normaalset elu trotsiv käitumine. Ma pean kunstnikuks olemist, loomisseisundis viibimist, tähtsamaks kui lõpetatud teost.


Ma väärtustan inimest koos tema puhaste tunnete, lootuste, õnne, hiilguse ja salapäraga. Mulle meeldib kui mehed on julged, ausad ja vaprad. Naised aga õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, truud armastajad, uhked ja kindlameelsed. Neid kõiki juhib loodus ja iseloomustab salapärasus.

Seda kõike saab läbi elada just siin maal olles, sest looduses loksuvad kuidagi iidsed mehe ja naise rollid hästi paika. Kumbki saab tegeleda sellega, mille jaoks ta loodud on ja milleks tal eeldumused on. Alguses meil siia tulle oli natuke mure, et mismoodi see tööde jaotus nüüd hakkab toimima, kuid kõik on justkui iseenesest paika läinud. Kalli valitsemispiirkonna keskus asub köögis ja köögist 5 meetri raadiuses asuvate aladega. Minul aga rehe all töötoas ja sellega ühenduses olevate aladega. Oleme vahel teinud reise teineteise valitsemisalasse, kuid sellest pole midagi head tulnud. Olen tabanud kallist leivapaki kinnitustraadiga juhtmeid põranda külge panemas või kahepoolse teibiga asju seina peale kinnitamas (Mis asi on üldse see kahepoolne teip? Naised kleebivad sellega tagasi murdunud küüned, pildid seina, riiete külge ehteid, kõike mis on katki-parandatakse sellega. Minuarust tuleks see ära keelata poodides)!  Ja vastupidi-kallis on tabanud mind näorätikuga saapaid puhastamas, vorsti koos nahaga närimas ja pahaks läinud jogurteid söömas. Nii et mees olgu ikka mees ja naine olgu naine.

Mis veel olen tähele pannud et looduses tulevad ka mehe ja naise erinevused välja väga hästi. Mina, kui iidne jahimees keskendun  ühele asjale ja teen seda kuni saak on käes, ehk asi on tehtud. Mind ei tohi segada mitte miski. Kuid kallis, kui iidne korilane nopib siit ja nopib sealt-lallallaaa.


Ta maalib vaikselt, samal ajal tal köögis keeb midagi, siis käib korjab lilli väljast ja vahepeal otsib netist leivaretsepti. Minul kui mehel on silme ees selge siht. Mina lõikan võsa- ei ole muud kui võsa, saag ja mina. Isegi see kui kallis kutsub lõunat sööma, olen natuke kuri et nüüd mingi muu tegevus tuli segama (Kuigi ise alles 30 minutit tagasi käisin 
palumas midagi süüa). 


Heaks näiteks sellest oli ka meie viimane koju tulek linnast. Rongipealt maha tulles mees läks looma tapma ehk kodu oli silme ees ja hakkas sirge sammuga sinna poole sammuma (Koju on 6 km rongi pealt). Naine aga korilasele kohaselt avastas põllult kured, keda kindlasti pidi pildistama, siis pidi pajuoksi korjama, siis pidi ojavulinat kuulama ja kõige lõpuks pidime minema metsa sisse kontrollima, kuhu need põdra jaljed ikka viisid. Minu jaoks oli see arusaamatu, läksime ju koju, miks me siis nii veel ringi siin seiklesime.


Ah jaa, meie viimasest linnakäigust-meid on hakatud kahtluse alla seadma selles maaelu nautimises. Eriti agar noomija on ühe uue toreda veinibaari omanik, sest igakord kui temaga kohtume, on see kuskil suuremal sünnipäeval, vahest kuskil veinilounges, vahest nooblis kunstipoes. Ja katsu talle siis selgeks teha, et tead, tegelikult elame me looduse järgi keset metsasid. Kuid kõigele sellele on selgitus. Ma olen elanud oma elu viimastel aastatel lihtsa tarkuse järgi- kõik peab olema tasakaalus. Ei tohi laskuda äärmustesse. Sest nii palju kui lööb see kellapendel ühelepoole, lööb ta ka teiselepoole. Seda on eriti näha just linnas elavate meeste peal. Nädal aega jutti töödatakse hullus stressis ja pingutades ning mitte millegile muule mõeldes ja siis reede õhtul lööb pendel teisele poole kui keeratakse lahti joogid ja lastakse pühapäeva hommikuni nii et maa on must. Muidu ju ei saa asja tasakaalu. Tean seda, sest olen ju ise samamoodi elanud.


Seetõttu, kui näete meid kuskil linnas head jooki nautimas või uut toidukohta proovimas- ärge ehmatage, me tasakaalustame vahepeal linnas oma elu! Et ikka see pendel liiga palju ühte suunda ei lööks:).

Meie kodus on punased veinid asendunud valgetega. Vanad targad oskasid öelda, et siis pole suvi enam kaugel...


Kõike head


Jesper

Sellel nädalal

 Sai meie õuekemps kalli loomingulise meele abil olulise sisekujunduselemendi.

Kui kellegil on häid ideid vaja, siis nüüd on teada, kus kohas need sünnivad! Usun, et päris kuldidee puhul võib pirn lausa põlema minna!

Jättis vati-ilm meiega seekord hüvasti. Loodetavasti!

Flirtis varakevadine hämarik

Ilmus meie kööki jääkaru. Leidisin ta vahetult enne nõudepesu lõikelaualt. Ta oli tehtud hapukoorest. Et ta päris pimedas ei kobaks, lisasin talle pipraterad.Ei, mul ei ole igavad nõudepesud, mul on omad momendid!

 Muutusid hiired eriti julgeks. Aga plehku sai!

Nägime pesitsevaid kurgi mõned kilomeetrit meie kodu uuest kurepesast. Meil on väike kuremure, tuleb või ei tule? 

Meelitas päike terveks päevaks õue. Ja saatis pidulikult lume.

Tuli kevad mulla alt välja. Ja siis läks õide.Sel päeval siniselt.

Lasin ma liblika valla. Lendas koos teistega ja tegi kevadetantsu. Siis naases paari tundi hiljem, et mulle ennast näidata ja kinnitust anda, ta jääb ellu- või vähemalt nii ma tahan arvata. Talle ei taha tuult tiibasesse soovida, talle soovin päikest tiibadesse!

 Tegin ma hommikuse karuburksi.

Olin ma tänulik emale ja isale, kes nii palju toredaid seemneid meile tõid. Nüüd ootan, et nad mulla alt ärkaksid.

Olidki konnad tee peal! Jalgrattaga polnud raske neile teed anda!

Sõitsime 6km ratastega oma küla poodi. 

Viisin ma stuudio õue. Kevad inspireerib!

Oli päevades kollast rohkem kui halli. Just nii, nagu meile meeldib.

Namaste!

Kunst teeb head!

Olen palju kuulnud soovi lähemalt näha, millised on need maalid, mis minu käe läbi valmivad. Eelmisel nädalal tekkis mul hea võimalus läbi kunsti ka natuke head teha. Seoses sellega olin rõõmuga nõus oma töödest näituse tegema. Kõigil, kel soovi, võivad maalidega tutvuda lounge Musemis viienda maini. Näituse avamisel maalisin ka ühe pildi, mille müümisel läheb kogu raha heategevuseks. 

Nii,et kui soovid kunstiga head teistele ja hingele teha, siis nautige!
Siia juurede soovitan kuulata Phaeleh Lament
http://www.youtube.com/watch?v=hsNI9yhr1nw

Nii valmis maal heategevusliku müügi jaoks.

Maal, mis leidis omaniku juba esimesel näituseõhtul 

Follow your inner voice

Your true soul has a face of nature

Nature always wears the colors of the spirit

If sky would be your limit, you could end up with wings

In the beginning I

In the beginning II

When the student is ready, the teacher will appear

I have looked into your eyes with my eyes. I have put my heart near your heart

Master the art of listening

A people free to choose will always choose peace

Kallis annab näituse ülespanekul puuraamidele viimast lihvi. Erilise stiiliga raamid osutusid paljute lemmikuteks.

Kui tekib huvi maale endalegi saada, siis palun võta minuga ühendust- mariojasaar@gmail.com. Kõik pildid on ka müügis. Muuseas teen suure rõõmuga ka tellimustöid.

Namaste!

Pesu-ehtne treening

Maal tekib musta pesu nagu seeni peale vihma. Kallis kannab nö. tööriideid, mis kunagi olid lumivalged. Ma tõesti ei tea, kust sai võetud tema poolt otsus, et valge pusa tööriietusena kasutusele võtta, ent nii see on. Loomulikult ei ole see enam valge. Mäletan hästi, kuidas esmakohtumisel  naabrimehega oli selline natuke kohmetu üllatusmoment , kui nägin tema riietust. Usun, et viisakas lause jäi korraks katki ja ma kokerdasin miskit päikestest ja põõsastest, et end taas koguda.

Nüüd on käes aeg, mil juba ootan üllatuskülalisi, kes õuele astuvad . Küllap vajuvad nendelgi suud korraks lahti nagu kaevuauk ja silmad otsivad riietuselt veel ainukestki kohta, millelt puhast kanganiiti paistaks- mõtetult!

Kalliga koos mässame niimoodi siin ringi. Kevadmood on meil väga maalähedane. Sõna otseses mõttes, mullaga kaunistatud rüüd. Aegajalt naerame teineteise üle , ent siin olles näib täitsa lootusetu see, et riided puhtana püsiksid.

Ma siis küsisin vanaemalt, et kas temal siin kunagi pesumasin ka olnud on. Vastuseks sain jah, mille tulemusena kaevasin saunaruumist välja pesuehtsa pesumasina. No päris ehtne juba selles mõttes, et toote sünnikuuks võiks pakkuda aprill 1983. Seega, me oleme peaaegu ühevanused. Ent mina ütleks talle nõukaaja pesukeerutaja . No mina arenen  ja muutun, ent see masin on vastu pidanud, selles suhtes au talle!

Esmalt olin kindel, et vanaemal numbrid  või hoopisiki masinad sassi läinud, kui ta teatas, et otsi masinalt üles seier ja keera 5-6 peale. See näitab, mitu minutit pesu kestab. Ma siis naljatasin, et ah ah, pesu aeg siis järelikult 50-60 minutit. Küllap need veneinimesed hoidsid nulli pealt kokku.

Nii ma siis lähenesin oma uuele pesumasinale. Pealtnäha igati asjalik abimees. Laadisin paagi sooja vett täis. See tähendab mulle seda, et ma keedan umbes  3 pesuämbrit kuuma vett. No selleks läheb mul natuke alla tunnike aega.  Lisasin pesupulbri ja musta pesu. Keerasin seieri uhkelt kuuele. Olin päris kindel, et saan tükk aega muid toimetusi teha , et naaseda puhta pesu juurde. Ent ei, just nii, nagu vanaema teatas, pesi masin 6 minutit pesu. Esmase pesu käigus taipasin, et liigne hulg riideid takistab pesul ringi käimast. Võtsin siis laadungit ohtralt vähemaks, panin masina uuesti tööle ja vaatasin, kas nüüd keerlevad. Pesumasin hakkas nagu traktor tööle, vesi keerlema ja loomulikult olin ma korraga üleni märg. Suures pabinas viskasin kaane uuesti masinale peale.

Kõige huvitavam osa on see, et seieril on  valik 1-6ni . No millist pesu sa ühe minutiga pesed? Mina keeran seieri kohe uuesti teistkorda kuuele, et masin ikka puhta töö teeks.

Ent nüüd , kui pesukeerutaja on oma töö teinud, tõstan ma kätega pesuveest riided välja.Ent enne tuleb mul kindlasti stepsel seinast välja tõmmata. Nii manitses vanaema mind. Õige ka, kes seda veneaja kraami teab. Palju neil ikka inimesi vaja oli...?

Kogu pesu väänan ma välja ja teen sellele omakorda topeltloputuse. Selleks jaoks olen ma juba vahepeal uued soojaveeämbrid pliidi taga kuumutanud. Kõige selle juures naeran ma omaette ja meenutan, kuidas linnas pesupesemise kõige vaevanõudvam osa oli pesupulbri lisamine.

Ma siis loputan ja väänan kogu pesu kolm korda.  Kuigi on see parajalt raske, kujutlen ma juba, kui ilusad õla ja käelihased see vormib. Täiesti ettepanek  aeroobikatreeneritele- väänamistreening! See on palju lahedam, kui näed kuidas kangast vesi välja voolab, selle asemel et teed kuivalt mingit harjutust 20 korda. Aga kuivalt saan ma harjutust teha küll. Nimelt siis, kui kogu pesu rõõmsalt õues nööri peal on, pean mina pesumasina tühjendama. Kindlasti on selle kiftil masinal ka toru, mille kaudu saab vee välja lasta. Ent meie kalliga kangutasime ja uurisime iga külje pealt, ei miskit. Võib olla oli kunagi selline voolik, mis imes vett. Täna on selleks kopsikukäsi. Nii ma kühveldan paaki veest tühjaks. Esmalt ühe käega 20 korda, siis teise käega. Korraga saan aru, et mingit mõtet pole lugeda, vett on lihtsalt nii palju!

Viimaks on pesu pestud. Olen läbinud pesuehtsa pesutreeningu. Tiigist umbes 10 ämbrit vett tassinud. Umbes 30 liitrit vett väänanud ja korralikult kopsikukäe harjutust teinud.  Venitusepähe lähevad riideriputamised kõrgele nöörile. Ah jaa, spordijoogina käin aegajalt kase juures ja rüüpan värsket kasemahla.

Aga siiski , au tublile pesukeerutajale! Ja au meie emadele ja emade emadele! Tragid naised!

Namaste!