Kõik sulab

Siis kui talvekülma oli kohe palju rohkem, unistasin ma salamisi esimesest sulast. Nüüd on see käes. Juba mitmendat päeva on kuulda vaid valge vati kulgemist pehmest  lumest voolavaks veeks.  Nii moodi seda tilkumist vaadates jääb mulje, nagu talv peaks läbi liivakella ennast pressime, et siis kevadele ruumi anda. Tilk tilga haaval tuleb kevad! No ja nüüd on lumi juba nii palju sulanud, et maapind on selles kohas väljas, kus me kõige enam käime. Seega meie rajad tiigi äärde ja vetsu meenutavad praegu pigem porirallirada. Kuna metssead on siin sügisel õuel tubli töö teinud, siis maapind on hirmus mättaline. Ootame ja vaatame, kes esimesena sellili käib.

Soojakraadidega ja poriga  enam heledaid talvesaapid jalga ei taha panna. Ent üks maailma kõige ebamugavam asi on villase sokiga kummiku jalga surumine. Kõige selle pori juures oleksin ma nõus ülikõrgete kummikutega ringi lippama, ent hea, kui randmeni ulatuvad kalossid villasega jalga suudan suruda. Ja mis te arvate, kas on üldse võimalik kalossid jalast nii ära võtta, et sokid sinna põikpäiselt sisse ei jääks?

Õde teadis soovitada, et maal olles on kotad kõige mugavamad jalanõud. Kas keegi kummikkottasid on näinud?

Näpud sai mulda surutud. Siit sirguvad minu lemmiklilled piibelehed.

Kalli on üks uskumatu inimene. Siin ta koristab rehealust ja sedasi juba nädal aega jutti . Kas keegi jaksab ära lugeda, kui palju asju on pildil?  Tundub, et valguskiir tunneli lõpus on pildi parempoolne ääreriba.