Tuesday, April 17, 2012

Mis te seal maal teete?


Ma olen seda küsimust viimasel ajal palju kuulnud. Natuke tunnetan ma küsijate hämminugut- no mida seal metsas päevast päeva teha on?


Ma siis aegajalt kuulen seda sama küsimust oma peas. Siis, kui ma teen midagi, mis tundub nii ebareaalne. Midagi, mis viib su mitmeks ja mitmeks tunniks ära.

No oma pesutreeningust, mis kestis pool päeva, ma juba kirjutasin.

Aga ka näiteks siis, kui ma toksin jalaga mulda õues. Mitu tundi. Jah, toksin jalaga mulda, mitu tundi. Tegelikult võiksin ma kohe terve päeva nii mullas kummikutega mässata. Natuke tunnen, et peaksingi, sest varsti tärkab muru. Asi on nimelt selles, et sügisel-talvel on õue peal metsead käinud. Ja üht õiget seategu teinud. Kogu õuel on kärsakündi tehtud.

Umbes nii, nagu meie pistaatsia pähkleid avame, et isukalt sisu krõmpsutada, on sead sama moodi muru pahupidi õue peal keeranud. Juba  talvel saime aru, et lume all peituvad korralikud kärsamäed. Ja nüüd, kui kevad käes, on meie õuest mättahunnik saanud. Maastik on deformeerunud muruplatsist midagi künnipõllu sarnaseks. Seega, veedan ma päris mitu tundi kummikuga mättaid tagudes ja siis tambin tasasemaks. Kogu aeg on peas pilt imeilusast muruplatist, mis siia varsti peaks idanema. Ja nii ongi, sedasi veedan ma sigade tegu heastades juba teist päeva mitu tundi. No kuidas ma siis vastan ksüimusele, et mis te teete seal maal? Taon jalaga mättaid?  Ah –ah, täitsa  hulluks läinud !

Kogu selle mättatagumise aja mõtlen ma ikka ja jälle loodusele. Paar päeva tagasi kuulsin varahommikul õue minnes sigade häält. Olin kindel, et see oli eksitus kõrvus. Ent hiljem teatas kallis, et maja juures on metssead jälle käinud. No on alles julged küll. Ma tegelikult ootaks neid kohe lähemale, päris õuele. Võib olla osakavad jälle õigetpidi kärsategu teha nii et kogu õu on taaskord tasane.

Oma mättategevuse lõpetan tiigisuplusega. Eile, peale terve pika päeva õue puhastamise lõpetuseks, tegi kallis sama moodi. Mulle näis see hullupöörane ettevõtmine. Ent naasedes karastavalt suplusest, paistis  tema silmis ürgne rahulolu helk.

Proovisin järgi. Kuumaks töödatud keha sai nii hea laengu, et korraga tuli uus elu sisse. Seega, kui on soov varakevadist suplust harrastada siis soovitan proovida jalgadega maapinnavoolimist. Korraga hakkab väga soe, seda ma võin teile kinnitada! Ja peale karastust hakkab korraga väga hea.  Ja selliseid asju saab kogeda ainult maal. Seda me siin teemegi - häid maa-asju !=)

Namaste

1 comment:

  1. Lahe vastus (sellele "Mis te ometi seal maal teete?" küsimusele)! Kirjeldus on nii ehe ja mullalõhnaline, et tekib endal ka kohe selline laske-mind-kohe-maale-kummikuga-mättaid-taguma tunne! kass

    ReplyDelete