Siis kui kõrvus heli kaunis

Kõiki meie viimase aja õue tegevusi saadab imeilus orkester. Ma kuulan päevast päeva loodusmuusikat.

See on usukumatu, millist etendust mets meile pakub. Hommikuti on alati muusikatükk juba varem alustanud. Liitun publikuga natuke häbenedes, hilinemisega. Ent olen kindel, et keegi ei märka, sest heli on nii vali ja kõrvukaunistav.

Hämarikul tuleb lavale lemmiktrupp. Peaosas ööbikud. Takti lööb vihmavesi. Vahepeal  kostab üle kogu heli metsakohin, siis vaikib, tuul jääb tasa tasa taustaks.

Kahju, et ma kõiki orkestris osalejaid päris hästi veel ei tunne. Koolis õpetati küll, kuidas pean nooti lugema. Ilmtingimata pean ma vahet tegema ka Mozardil ja Vivaldil. Ent uskumatult, pole keegi mulle õpetanud linnuhääli eristama. Ikkagi muusika koorekiht, julgen mina öelda!

Ma leidisn raamaturiiulist rohkete värviliste illustratsioonidega Eesti lindude välimääraja. Ja nii ma uurin neid. Ei teadnudki, et meil tiivulisi nii palju on. Pole enne veel kuulnud, et Eestis elab roosa-kuldnokk, vaenukägu,  punaselg-õgija, sooräts, väänkael, kolmvarvas-rähn, krüüsel, karvaselg –kakk, sooplütt, söödikänn ja tuttvart. Just vart, mitte part, need, on kaks erinevat liiki!

Nii tore, et kentsakate nimede juures leian ka kenamaid varjante. Minu meelest on linnud küll need, kes ilusat nime väärvivad. Nii et lisaks nimedele nagu plüü ja räusk leian ma ka kaunilt kostvad liivatüll, laululuik, õõnetuvi, tuuletallaja ja siidisaba.

Aga mõtiklema paneb mind nimi tsiitsitaja. Neid on koguni kuus liiki . Kuld-, hall-, põld- jne tsitsiitaja. Minu meelest väga andekas, juba nimi ütleb mulle, millise hääle järgi ma teda eristada võiksin. Ka õpetlik raamat püüab väga armsalt lindude helisid kirjalikul teel edasi anda.

Näiteks loen ma, et väike põõsalind teeb`` kluti-kluti-kluti...`` Väikesel lehelinnud on aga laul monotoone ja tiksuv ``silk salk silk, silk salk...``

Ööbiku laul on kõlav ja vali, algab üksikute pikaldasemate helidega, millele järgnevad poolvilistavad, sistavad ja vuristavad stroofid. Kostab, nagu laualaks lind kahel häälel korraga. Kutsehüüd ``üi-tak`` . Minu lemmikud lõokesed teevad kirjalikult ``didrülii``.

Eestis väga hinnatud merikotkas teeb:  ``krau``, ``plöt-plöt-plöt.. ``venitatult ``bljääk, bljääk`` ja jõuliselt `` mhäkk-mhäkk, mhäkk``!

Kindlasti tahavad paljud linnainimesed teada, kuidas raamat hommikutundidel räuskavate kajakte häält kirjeldaks.  See kõlab nii- hääl lühike ``ag`` ja vinguv ``giia``. Aga näiteks naerukajaka mänguhäälitsus on ``kljää-kä kljää-kä...``

Ja paluks mitte enam tuvide hääl ``kul kul kul`` jägi teha. Tark raamat kirjutab, et tuvid teevad `` kuk-kuu-ku-ku ruu-ku, ku –ruu-ku-ku-kuu-ruk`` !

Ka lindude kirjeldamisel on suurepäraselt moeteadlikusega lähenetud. Loen väjendeid nagu– mantel must või mustpruun. Saba suhteliselt madala väljalõikega. Turritav kuklasulestik ``tutt``.

Ehk jõuan ma kord selleni, et märgates tihast, ei jää ma pinnapealseks. Meie üheksa erineva tihaseliigi juures, oskaks juba tõdeda, millisega neist on tegu. Meil õue peal olen juba kahte erinevat liiki eristama õppinud.

Mul on nii hea meel ilusat linnumuusikat kuulata ja tiivulist etendust vaadata. Isegi piletit ei küsitud. Küll on loodus lahke!

Ilusat orkestrit nautides ei raatsi õhtuti tuppa tullagi. Ja hommikuti tulen varem ülesse. Olen lõokese ja ööbiku segu. Olen uus linnuliik ürgmetsas. Laulda veel ei oska. Olen lind, kes kuulab! Seega  tõesti, uus liik!

Namaste!