Blogijuttu

Pean  blogi ehk netipäevikut sellest, kuidas mina ja mu kaaslane Eestimaa paksus ürgmetsas asuvas talus oma elu alustame. Loomulikult soovisin ma kõike kajastada esimesest hetkest alates , ent nii kui metsade  rüppe jõudsime, mõistsime, et loodusel  on omad plaanid. Esmalt kadus mobiililevi ja peagi saime sotti, et interneti ühendusest pole juttugi...  nii siis algab päevik meenutustega.

Kui juba on nii ,et sisemine hääl kutsub looduse ja oma raja poole, siis pole enne rahu, kui sellele järgi annad. Nii otsustasimegi teha midagi hoopis teistmoodi ja midagi täitsa omamoodi.

Saabusime kõigest paar nädalat tagasi oma eelmiselt unistusterajalt –pooleteiseaastaselt maailmarännakult,  ent juba otsustasime teise unistuse-elamisest maakodus , täide viia.  Nii saigi asjad pakitud ja lumetormi trotsides  metsade poole tulema tuldud.

Kuhu me lähme ja millised on „mugavused“

Talu, kuhu me suuna oleme võtnud, on rohkem , kui sada aastat vana . Metsade ja aasade  vahel pole inimtegevusest jälgegi. Lähim naaber elab kilomeetrite kaugusel.

Saja ja rohkemgi  aasta sees on siin noorus- ja vanaduspäevi  veetnud päris mitu põlve , ent viimane aastakümme on talu ajarataste vahele jäänud ... Et talule uus hingamine anda, on siia noori vaja..

Enamjaolt suvekoduna kasutusel olnud talus pole viimasel viiekümnel aastal talvekülmaga elatud.  Seega, miinuskraadide juures ei saa vett torudesse lasta, kuna rõhu survel võib külm paagid katki lüüa-  järeldus, vett meil hetkel toas ei ole.

Tualetiks on meil hetkel välikäimla. Too üliväike hütt , meie kemps  , asub majast nii paarikümne sammu kaugusel, kuuri taga.

Talul on tube rohkem kui ühel käel sõrmi, ent kõik ruumid on täis vana kraami. Alati, kui linnas miskit üle on jäänud, sai see omal ajal maale toodud. Olgem ausad , praegu on suures talus isegi kuidagi kitsas.

Saabumine

Mina nägin seda meie ettevõtmist ette nii, et pakime kaasa esmavajaliku,  ja vaatame, kas  esimesed kaks päeva hakkame saame. Kui kolmanda päeva hommikul tõdeme ,et me  saba jalge vahel  esimese rongiga tagasi pealinna ei sõida, siis on lootust ,et jääme kauemaks.  Nii võtsime  linnakorterist  kaasa vaid esmavajaliku-kõige soojemad riided ja oma madratsi, et üks koht oleks päris meie .

Saabusime  siia miinuskraadide ja lumetuisu saatel. Kaasas oli vanaema, kes siin on suved veetnud. Nüüd, keset talve, kutsusime ta ühes, et meid noori julgustavalt  nii öelda esmavajalik ette näidata. Meie õnneks , isegi võib öelda, meie auks lasi külavanem talu hoovini tee lumest lahti lükata. Sõit tuisuga pealinnast võttis tubli tükk aega. Olime rõõmsalt ja suures ootusärevuses pärale jõudnud, kui vanaema, esmalt väikese värinaga koti põhjas kobas, siis juba suurema pabinaga koti pahupidi pööras ja meie kurbuseks tõdes, et võti on koju jäänud.  Vaatasime üksteisele nõutult otsa,ent kordagi ei saanud siin tagasisõidu mõtteid mõlgutada. Eks me siis murrame oma uude elamisse  sisse... Mõeldud , tehtud. Mulle meeldib see, kuidas sellistes situatsioonides , kuhu satud vaid põnevusfilmi vaadates, toimub kõik kuidagi hoopis omamoodi. Kui filmis võtab peategelene soengust juuksenõela ,et sellega lukk hetkega avada, siis reaalsuses tekib selline kohmetu vaikushetk. Kui filmis lööb peatageleane vanaemale rabandust toovalt jalaga ukse eest, siis reaalsues oleks see ääretult ebaloomulik ettevõtmine. Ent filmile iseloomulikult tõstab mu kaasa oskuslikult klaasi ukselt eest ära.  Vaevalt jõuame tuppa siseneda läbi klaasiaugu, kui vanaema ka võtmed leiab, taskus olid noh!

Minu süda kukub korra saapasäärde, niigi on maja külm nagu hundilaut ja nüüd veel  tõstame ukselt eest ära klaasi ,et tuppa saada.

Esimesed tunnid...

Meid siia lahkel käel sõidutanud Jesperi  isa , on autoga absoluutselt õuele kinni jäänud. Mehed tegelevad lume  kaevamisega  ja  korraga on neil kohe olemas tegevus, mis annab sooja. Mina käin toast tuppa ja vaatan nõutult ringi, hingeõhk muutub külmas toas auruks ja mul on tunne, et täna ma jopet seljast ei võta.

Ja muu siin ei päästa, kui tuleb end liigutada. Kuna vett meil ei ole, ent selleta ei saa, siis astun ma kahe ämbriga paksu lume sisse. Avastan end põlvini lumes, maamustrilise kopsikuga ämbrisse lund kühveldamas  ja korraga oleksin justkui reaalsusest välja astunud. On see siis päris või olen ma kusagil unes... 

Esimsed tunnid mööduvadki võimalikult palju end liigutades. Korraga tassin ma lund, siis lükkame autot ja juba ma hüppan ja kargan, et endal  sooja sees hoida. Mees teeb ahju alla tule, mille vaikselt jõudu  koguv leek  on justkui lootuskiir soojematest päevadest. Saadame teised linna tagasi. Kindaid käest võtmata pakin lahti meie kaks uut puhurit, soojamasin kaenlas otsin stepslit, millel leidmisel avastan, et vana veneaja stepsel ei sobi uue aja juhtmeotsikuga. Korra ,kaks jätab süda lööke vahele. Ent peagi leian ka uuemad stepslid...  Nüüd puhuvad kaks imepisikest puhurit talu suures toas sooja, kuid ma ei ole päris kindel, kas see on pigem  platseebo effekt, et tuba läheb nende abil soojemaks, või on neist tõesti miskit ka kasu.

Toas kogub jõudu ahjutuli , kallis sätib juba tuba oma käe järgi, et meile olemist ja elamist hubasemaks teha.  Õues hakkab pimedaks kiskuma  ja nüüd tuleb kuidagi öö mööda saata. Viskame oma madratsi soojaseina ette, nii ,et vajadusel saame jalalabad vastu seina suruda ja nagu akud sooja endasse koguda. Ja nüüd siis lõpuks võtan seljast jope ja isegi mütsi peast.  Jesper surub veel tekid soojaseina vastu, enne, kui nende alla põhku poeme.

 Usun, et seda pilti meie magamistoast vaadates ei saa enamus aru, mis meie peas toimub ja miks ometi me kõigist mugavustest loobuma nõustume.

Hommik...

Eelnevate hullumeelsuste ettevõtmistega  oskame tõdeda,et  algus on kõige raskem.Esimene öö on möödas, magasime sellise vaikuse rüppes , et vahepeal  ma lausa kuulasin vaikust. Sellisel helil on oma sügavus ja see paneb mind kuulatama või miskit tajuma, igatahes on sel minu jaoks täiesti oma võlu.

Kolme teki all ja teineteise kaisus õnnestus meil suurimast hirmust, külmast, võitu saada. Ärkasime õnnelikult ja justkui millegi suurega hakkama saanuna. 

Nüüd siis tuli soojade tekkide alt end kuidagi välja meelitada... Usun, et nii kiirest riietumist , polegi ma enne teinud. Jope jälle seljas, müts peas ja käpikud käes, tatsasin ma õue kempsu... millised mugavused!

Vaevalt  sain ma nina ukeset välja, kui tajusin kui super hea on esimestel hommikuminutitel  värskes õhus viibida, päike paistis, taevas oli sinisem kui muidu . Ja juba haarasin õue kaasa kaks tühja ämbrit, et need lumega täita. Sedasi päikese ja lume vahel askeldades naeratasin ma oma ette.

Kuidas me vett toodame ... ja millised on pesemismõnud

Nii umbes aasta tagasi, Austraalias viibides ja puuduva vee oludest kuuldes ei osanud ma hästi vee defitsiidi olemust siiski päriaslt haarata. Seal, Austraalias elav Kreeka päritoluga tuttav võttis peast kinni ja viibutas rusikaga , kui kuulis, et meie peseme nõusid jooksva vee all. Ka külas viibiv Mehhiko naine imestas, et meie kodus  nõudepesul nii öelda loputussüsteemi pole loodud.

Ja siin ma siis olen. Et vett saada, tuleb teha järgmine protseduur...

Esmalt panen soojalt riidesse ja astun külma talve.

Hoovi ees, põlvini lumes, kühveldan lund ämbrisse. Ja tassin selle tuppa.

Ämbrist kühveldan lume piildil olevasse kaussi.

Järgnevalt ootan, kuni lumi sulab .

Mis te arvate, kui palju vett saab ühe sellise suure ämbri täie lumest?

Ja nii me siis toodame vett . Linnast võtsime mitu kanistrit joogivett ka kaasa, sellega teen süüa. Ent sulaveega pesen nõusid, keskonnasõbralikult pesu-ja loputuskausis.  Sulavett soojendades peseme ka ennast. See on suurem ettevõtmine. Mulle vesi meeldib, arvestades seda, et linnas käin hommikuti ja õhtuti tuśśi all, mis  teeb kuus umbes kuuskümmend pesukorda , sinna veel igal võimalused pikad vanniskäigud. Siin, maal toimib pesukord aga teisiti. Esmalt tuleb juba lõunast alates vett hakata tassima, sulatama ja soojendama . Samal ajal paneme saunas  pesuruumis soojapuhurid tööle. Sauna me teha ei saa, jällegi võib külm veetorud rõhu all katki lüüa. Pesuruumi tassime kaks ämbrit, ühes soe ja teises kuum vesi. Valan kopsikuga kaussi üks osa kuuma vett ja kaks osa külma vett ja siis hakkab kogu toiming justkui kerimisega filmilint tööle. Tõmban sügavalt hinge ja riietun lahti, puhuri soojas toimib kiirpesu, samal ajal kekslen jalat jalale, et vältida külma põranda kontakti , pesule järgneb välkkiire kuivatus, riietumine ja  spurt läbi rehealuse toa poole, kamina äärde . Surun selja vastu kamina soojaseina ja alles nüüd hingan välja, uhh seekord on see pesuprotseduur läbi. Tuleb tõdeda, et juba ootan sula, siis saame sauna tööle.

Juustepesul selgus, et sellega läheb kohe hulga vett, siis, kui olin juuksed shampooniga kõvasti kokku hõõrunud sai mul soe vesi otsa, leiga veega loputasin värisedes juukseid ja tõdesin, et keha tuleb nüüd siis jääveega pesta.

Ja siin majas on pesta palju.  Võtsin ette põrandate pesu, vaevalt sain poolteist ruutmeetrit pesta, kui pesuvesi muutus nii mustaks, et isegi lappi enam kausi põhjast polnud näha. Ja nagu ma mainisin on siin tube palju...

Nõudepesu õhtu nägi mul selline välja. Valisin välja katte kaheteiskümnele, seega, kui arvestada taldrikud , taasid, klaasid ja söögiriistad kokku, siisl õhtu jooksul pesin  üle saja nõu ära. Ja kuna tegemist ei ole tavalistes tingimustes nõude ülepesemisega, vaid vanas talus seisnud serviisidega, siis otsustasin kolmekäigulise pesu kasuks. Ja seda kõik pesuämbrites...

Kallis aitab naisel lumest pesuvett teha.

Soe hakkab tuppa tulema

Kolmanda päeva hommikul tunnen, et köögis ei peagi enam mütsiga käima, ka jopeta saime juba eelmisel õhtul hakkama.  Koristamise käigus avastan korraga kaaslase- minu üllatuseks ärkab  liblikas magusast  talveunest.  Lähevad vee mõned tunnid, kui ta juba vastu aknaklaasi meeleheitlikult tiibu plaksutab. Koos temaga ärkavad kärbsed ja sipelgad. Soojus äratab elu meie tallu. Nii ma siis vaatan seda ilusat liblikat aknaklaasil, mille taga praksub veel talvekülm. Suvel päästaksin liblika õue,  tema lendudele tuult tiibadesse soovides , ent praegusel ajal vajuks liblikas justkui lumivalguke sügavasse unne, nii pea, kui ma ta talvetaeva poole viskaksin.

Anname elamisele uue näo

Vana ja auväärse maamajale on siia mitme aastata jooksul väga palju asju kogutud. Kuna vanaema on veneaja kooliga, siis loomulikult on ta absoluutselt kõik alles jätnud, ehk läheb kunagi vaja... Nagu mainisin, suures talus on asjade uputuse tõttu lausa kitsas.

 Nii otsustasime kõigest sellest vanast pahnast lahti saada ja talule uue hingamise anda. Esimesed päevad möödusitki suure koristamisega. Mõlemad soovisime toad nii sättida, et me nendes ennast hästi tunneksime . See tähendas minu jaoks seda, et majas poleks ühtegi nurka, kuhu ma ei julgeks oma kätt panna. Seega, tassisime prahi ja pahna välja ja tõstsime mööbli ümber.  Iga hetkega läks elamine kodusemaks.

Suures toas põleb ahjutuli , mille ümber käibki esimestel päevadel põhiline toiming

Magamistuba on üüratult suur, ent kogu kraami juures ei leia me esmalt kohtagi, kuhu oma madrats paigutada.

Pimedas toanurgas leiame veneaja mänguasju. Meie, kui uuema aja lapsed, vaatame neid nukke seal hämaras nurgas ja külmavärinad tulevad peale.

Kallis tõstab vana voodi telliskivide pealt maha, et avastada kunagisi põrandavärvimise nippe...

Põrandad üllatavad, üks hetk on nad terved ja siis vajud kuhugi...

Meie magamistoast ... oeh!

Köök on uputatud asjade sisse

Uputab...

Ainuüksi selle nurga korrastamine võttis mitu tundi aega

Kallis pidi seintel maha võtma oma sadakond  naela. Tundub, et vanasti polnud võimalik, et asjad ära ei mahu. Löödi aga uus nael seina ja jälle oli koht kuhu riputada. Siia lööb Jesper uue nagi- enam naeltele riideid ei riputa.

Külalised tulevad...

Meie esimesed külalised...

Suure talu üks suurepärane eelis on see, et siia mahub rahvast kohe palju. Selle pärast oleme me külaliste tulemiste üle ainult rõõmsad. Nüüd on möödas esimesed viis päeva. Oleme koristanud nii usinalt, et vaevu süüagi märkasime.Kui kuulsime, et rahvast nädalalõpus tulemas, saime isegi hoogu juurde.  Ja siit siis klassika pildiseeria : enne ja praegu. Selline on meie elamine nüüd,  jätsime alles ilusad vanad talu asjad ja seadsime oma kodu hetkel käepärast olevate vahenditega. Muudatusi tahame teha siin aga veel palju-palju.

Magamis-ja kirjutamistuba

Elu-ja maalimistuba

Köök ja söögituba



Raamatukogu



Eeskoda





Õde tõi kevade tuppa

Hommikune päike, täna tuleb jälle ilus päev!

Hommikuks on jalanõud esikus jäätunud. Enne neid jalga ei painuta, kui puhur neid natuke sulatab.

Täna meelitas päike nii õue , et  toast välja tulles sain aru, et päikese käes on isegi justkui soojem, kui toas istudes. Seega tegin endale  väliköögi lumele. Koorisin rõõmsalt kartuleid , nina päikese poole suunatud. Super hea viis toidu valmistamiseks.

Samal ajal tegeles kalli meestetööga. Rehe all käis üks suur puurimine ja saagimine. Nagu imeväel valmis uus riideriiul.

Kalli esimene puutöö. Isetehtud asjad teevad rõõmu!

Meie naabrimees...

Kõige lähim naaber elab meist mitme kilomeetri kaugusel. Ent siiski otsustame ette võtta kolmetunnise jalutuskäigu läbi lumise metsatee tema juurde. Sulev on tõeline maamees, elanud metsade keskel terve oma elu. Õnneks on Sulev kodus. Tervitab noori ja uurib, mis veidra projektiga me ikkagi tegeleme. Eks tallegi tundub see üllatusena, et noored nii maale elama tulnud.

Sulevi käest on ikka alati mune käidud toomas. Meie naaber on suur loomaarmastaja, jagabki katust kõigi oma koduloomadega. Kodulinde on tal ka, isegi nii palju, et ta on proovinud neid üle lugeda , ent see osutus võimatuks. Kutsus meidki üle laudaukse piiluma, kuidas tema loomakesed elavad. Jalutasime rõõmsalt kodu poole Sulevi munad kaenlas, või õigem oleks  öelda, ehtsad maamunad kaenlas.

Naabrimehe maja-laut



Õhtul, nii umbes seitsme ajal, kui mina köögis toimetasi, lõi meil jälle elekter korgi välja, see tähendab seda, et kogu maja läheb korraga kottpimedaks. Meil on kokkulepitud üks kindel koht taskulambile, et seda siis pimedas omakorda otsima ei peaks. Ent seekord läks kork katki, seega tööle teda enam ei saanudki. Süütasin kõik küünlad , mis meil alles olid. Olime valmis nö varajaseks vaikseks õhtuks, ent viimaks leidis kallis siiski vanast kapist veel ühe elektrikorgi. Nüüd püüame mitte liiga palju masinaid korraga elektrit tarbima panna.

Vanasti ei olnud elektrit ja nii põleski õhtuti küünlaleek ja ahjutuli, pole siis  ime, et suure romantika hõngu sees lapsi õuele kohe hulgi tekkis.

Väljas praksuvad külmakraadid,  Härmatis on öö jooksul maa kristallidega katnud.

Õige maamuna on ikka kanakakaga. Ja siit siis tekkis küsimus, kuidas linnakanad nii puhtalt munevad? Või tehakse munapesu?

Kuna toas ei olnud külma pesuvett, siis nii „ehmatan“ ma muna

Talu hommikusöök

Meisterdan toa kõige soojemas nurgas

Küünlaid ja laternaid unistan siia tallu kohe rohkem

Täna leidis kallis sellise imemasina kapipõhjast. Meie ei tea mis see on. Kas keegi teab? Natuke tundub nagu  veekeetja , ent tundmatuks jäävat asjandust siiski ei julge vee ja elektriga siduda...

Kuna sauna me veel ei saa  ja pesuruum on külm nagu hundilaut, siis otsustasime mõnusa vanniõhtu teha. Kallis lõi tiigilt jääkaane pealt ja nüüd saame vett kergemalt kätte. Kas keegi on enne tiigivee vanni võtnud prõksuva kamina ees?  Pean ütlema, et olen leidnud  uue hea ilurituaali... 

Vahest võib valgus olla lausa pimestav...

 

Kaua oodatud unistus oma stuudionurgast on täide läinud.

Taevas põleks nagu latern ,keset pimedat metsa toimub lumevaiba ja jäämäng kuuvalgusega.