Üks krdi hea päev!

Paar päeva tagasi sai tõeks mu üks väikseid unistusi. Sain lõpuks võõrustada enda juures oma häid sõpru. Kuigi suve algusest saadik oli lubadusi külla tulla nende poolt antud mitmeid, läks nende täitmiseks alles nüüd.

Viimasel ajal oleme kaaslasega kuidagi üksikuna end seal kaugel metsas tundnud. Päevast päeva kahekesi talus tööd tehes ja omavahel suheldes hakkad mingist energiast puudust tundma. See teeb sind natuke närviliseks, natuke väsinuks, hakkab su peaga mängima.

Ei osanud nagu kuidagi sõnastada, mis see võiks olla, mis sind selliselt surub, kuid nüüd kui sõbrad käisid külas ära, saime aru-selline suur maja vajab paljude inimeste energiat, siis ta lööb särama ja õitsele ning hakkab kuidagi teistmoodi hingama.

Kui väiksed lapsed jooksevad muru peal ringi, naised toidu kallal asjatavad, üks sõpradest korstna otsas joogat teeb, teine vandudes nähtamatute kimalastega võitlust peab ja vanim neist vaikselt vastu sooja kuurinurka silma vaikselt kinni laseb, teeb südame härdaks. Silmad on samad mis vaatavad maja ja hoovi, kuid tunne on teine.

Sellistel päevadel saad aru, miks tasus tööd rabada viimased kuud. Kuid kuna mõned tööd kohe vajavad sõbra abistavat kätt, siis pidi ka sellisel toredal päeval töökindad kätte tõmbama.  Kuna ei taha vaeseid mehi nende puhkuse ajal ära väsitada, tuleb asjale läheneda teise taktikaga. Tuleb asi nii põnevaks teha, et see ei tundugi tööna. 

Tegevusele tuleb adrenaliini maiku juurde anda -mädanenud redeliga katuseplaatide vahetamine, lühikeste pükstega läbi nõgeste põllutööriistade tassimine ja hirmraske reheukse tunde järgi hingedele paigutamine- see on ju põnev ja huvitav-kas ikka tuleb välja? Või peab kiiresti haiglasse sõitma.

Kuid kõik läks kenasti  ja hõbekandikul härmas hundijalavesi oli meestel ilusti välja teenitud.

Ujumine rabavees ja kõrgel vaatetornis kõrgust kartva sõbra hirmutamine torni loksutades ning tema üle naermine-needki mahtusid sellesse mõnusasse päeva.

Sellised on päevad, mida sa kuskilt raha eest osta ei saa, sest need päevad teevad eriliseks su head sõbrad, hea toit ja jook ning lihtne ja vaba olemine!

Aitäh, et julgesite tullaJ!

Jesper

Läheb magusamaks

Hakkab kätte jõudma suve magusaim aeg. Ööd on valged, sääsed hakkavad vaikselt kaduma ja maja ning selle ümbrus hakkavad vaikselt sellist ilmet võtma nagu keegi elaks seal.  

Viimasteks õnnestumisteks võib pidada lõkkeplatsi ja suitsuahju valmimist. Nendest viimane sai ka see pühapäev sisse õnnistatud. Ahven ja lest said superhead. Veiniga sai vist natuke ainult üle pingutatud, sest hommikul ei saanud millegipärst suud padja küljest lahti.

Kuigi oli pühapäev, oli nädala toredaim päev. Ennemuistsel ajal kui veel sai kontoris viigipüksiga käidud oli pühapäev üks raskemaid päevi, sest nüüd võis asi ainult hullemaks minna- oli ju järgmine päev esmaspäev ja tööpäev. Seetõttu mulle mu elu praegu meeldibki, et on vabadus, saab elada ja olla just nii nagu tahad. Kui tahad öösel kell neli üles ärgata ja paki komme ära süüa- sobib. Hommikul koduõluga hambaid pesta-sobib. Magada keset päeva õunapuu all- sobib. Ja pühapäeval ennast veinist kergelt pehmeks juua-sobib.

Käes on veel teine tore aeg- jalgpalli EM. Kuigi ma ennast suureks fänniks ei pea, on siiski tore mänge jälgida. Teine pool tunneb ennast küll natuke hüljatuna  hetkel, kuid viimase paari mängu ajal on ta siiski mulle kaissu pugenud ja proovinud  aru saada mis seal siis ikka nii põnevat on vaadata                    (tegelikult ma arvan et tal on lihtsalt toas külm, aga see selleks).

Ja nii ma pean vastama küsimustele nagu -miks ei ole jalgpalluritel põlvekaitseid, sest nad ju kukuvad nii palju ning kuulama muret kohtuniku pärast-vaeseke peab kogu aeg kaasa jooksma, aga ei saa üldse palli puutuda.  Ja nii me siis elutähtsate asjade üle arutleme...

Jesper

Sitt ja sääsed

Jah just-sitt ja sääsed. Sest need on need kaks asja mis on meie metsaelu viimaste kuude kaks kõige häirivamat asja.

Alustan siis sitast. Ta andis endast märku juba esimeste lumesulamistega. Kuna metsaelukad on kogu talve käinud meie maja ümber tuhnimas, nuuskimas, mäletsemas ja magamas, siis on nad endast ka maha jätnud pruuni jälgi, mis siis kippusid ikka lume alt välja tulema ja nina taevasse keeranud päiksekummardajate jalge alla ennast sättima.

Koos nendega saime kingituseks ka naabrinaise käest ämbritäie kanade poolt lauta jäetud põlluvitamiine, mis olid mõeldud tuppa seemnete idandamiseks. Kuid siis oli kallis valiku ees, kas sitt või mina. Nii see ämber kuuri alla rändas ja siiamaani seal igavleb. Metsaloomade kingitustega sai ka võitlus võidetud selleks ajaks kui maa oli kuivanud-lihtsalt tuli labidas ja ämber käes natuke õues ringi jalutada.

Kuid hetkel kui lahing oli võidetud jätkus sõda. Meid ümbritsevaid põldusid hakati talveunest üles äratama just selle sama väetisega, mida metsaloomad meile jõulukingiks olid hoovile jätnud. Kuid nüüd tuli see sigalatest. Kallis kaaslane ei suutnud kuidagi leida oma kevadise allergia plusspooli, kuid nüüd võis välja tuua ühe.  Põldude ääres metsades jalutades ja vesteldes oli küll ta N nagu pikk M, kuid see-eest ei pidanud ta omale kopsu tõmbama läbi sea käinud toidukraami. Minul nii kergelt ei länud. Nii ma paar nädalat ratastega alevisse sõites nina krimpsutasin kui põldude vahel kallis kurgesid imetles.  Kuid siiski sõi põld oma väetise päris kiirelt ära ja õhk oli jälle puhas.

Kuid üks päev linnast tulle ootas kolmas üllatus meid. Seekord siis jällegi sita näol, kuid seekord oli see tulnud naabrimehe laudast ja kingituse tegijateks tema lehmad. Nagu ikka maal kombeks kevadeti pannakse ka aeda põõsaste vahele ja kasvuhoonesse vanat head kasvukiirendajat. Naabrimees oligi siis tahtnud teha head ja ka meile toonud korraliku traktorikastitäie vedelat kütust. Ja kuna meie põllulapike asub päris maja lähedal, siis oli ilusti maja ette maha kallanud-noh et ei oleks kauge viia vao vahele! Minu jaoks oli see totaalne jama ja nii ma siis seda traktorikastitäit  kaugemale metsa äärde vaikselt viima hakkasin. Käruks  väikse Carina salvokelk, kuna õigel kärul oli ratas keevitusest lahti läinud. Loodan et Carinal oma roosade riietega nüüd keset suve ei tule isu keldri pealt kelguga alla lasta.  Minul lapse emale selgitusi anda ei ole soovi.

Kui oli läbi üks tüütus, hakkas teine. Sääsed. See ei ole lihtsalt võimalik mis toimub. Neid on nii palju et õhk on must. Ja nad on näljased. Minuarust ma isegi nägin kuidas üks mu küljest suure tüki hammustas ja seda siis koos sõpradega puu otsa verest tühjaks imema lendas.  Igasugu Off-id, lõhnad, ja sussud on täiesti võimetud nende röövlite vastu kes meil metsas lendavad. Ehk jah need aitavad väikeste õblukeste ja väetikeste gay-linnasääskede vastu. Kuid metsas, seal elavad tõelised, ürgset imemisjõudu täis sääsk-linnud. Kui sa vaatad neid lähemalt, näed et nad on päris lihastes. Tundub et kuskil meie läheduses asub nende treeninglaager, sest neid üles pumbatud, vihaseid ja täiuslikkuseni lihvitud taktikaga sääsesõdureid võib kohata isegi kohtades kuhu lihtsalt neil on võimatu saada. Igasugu võrgud, baldahhiinid, taimed ja muu prügi justkui annaks neile veel viha juurde. Eelmine nädalavahetus vahepeal mõtlesin et väikse Carina peab ööseks voodi külge siduma, muidu viivad ta minema. Nad ei jäta sind rahule ei süües, ei magades, ei wc-s, ega saunas. Kuigi olen praegu vaikses kohvikus, kuulen nende pininat juba minu poole tulemas ja keha hakkab sügelema...

Ainus lootus on see, et enamus sääsetarku lubab, et juuni keskpaigaks peaksid hakkama nad kaduma. Siis kaob ka pinin mu kõrvus...

Külalisi oodatesJ

Jesper

Lugupeetud kurevõistlusest osavõtjad!

Kurbus südames pean võistluse lõppenuks kuulutama, kuna kõikide ennustajate õiged päevad on nüüdseks möödas, aga pesa me kodu kõrval kõrgustes ikka tühi.

Algajana ei oskagi kommenteerida, mis valesti läks, kuid tundub et jäime natuke hiljaks pesa ülespanekuga.

Hea uudis on aga see, et teadjamad mehed rääkisid, et kui suve lõpu poole kooruvad uued kurelapsed, hakkavad nad tiibade piisavalt tugevaks saamisel metsade kohal tiirutama. Nimelt otsivad nad  järgmiseks kevadeks juba endale kodu.

Nii et siiski jääb lootus, et vankriratas me kodu kõrval tühjaks ei jää.

Kõike head

Jesper

Mees ja naine

Olen pikemalt otsinud oma maailmavaatele mingisugust head sõna iseloomustamaks enda mõtteviisi ja käitumist. Siiamaani parim iseloomustav sõna on romantik. Ma tean, et see kõlab jube moosise ja imalana, kuid just äsja loetud kunstiajaloo raamat sellise vaste mu mõtetele andis. Nii nagu minu enda puhul nii ka romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest ja  ebatavalised tegelased. Mind huvitavad erakordsed olukorrad ja fantastilised kujud. Ei tunnista ma eriti ettekirjutusi, vihkan rutiini. Mul on suur huvi oma rahva ajaloo vastu- olen lapsepõlves saati suur  ajalooliste jutustuste fänn. Olen pikalt pidanud ideaalseks indiaanlaste elu kooskäes loodusega

Ma  vahin suu lahti filme keskajast, mulle meeldib pöörduda tagasi sellesse aega.  Minu jaoks on paigalseis ja stabiilsus raske, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Ma ei väsi rõhutamast tunnete ja instinktide tähtsust. Mulle meeldivad kauged maad. Kuid seal olles on mu hing pooleks kistud igatsusest kodu, kuid kodus olles kaugete maade järele.


Mulle meeldib boheemlus- isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste niiöelda normaalset elu trotsiv käitumine. Ma pean kunstnikuks olemist, loomisseisundis viibimist, tähtsamaks kui lõpetatud teost.


Ma väärtustan inimest koos tema puhaste tunnete, lootuste, õnne, hiilguse ja salapäraga. Mulle meeldib kui mehed on julged, ausad ja vaprad. Naised aga õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, truud armastajad, uhked ja kindlameelsed. Neid kõiki juhib loodus ja iseloomustab salapärasus.

Seda kõike saab läbi elada just siin maal olles, sest looduses loksuvad kuidagi iidsed mehe ja naise rollid hästi paika. Kumbki saab tegeleda sellega, mille jaoks ta loodud on ja milleks tal eeldumused on. Alguses meil siia tulle oli natuke mure, et mismoodi see tööde jaotus nüüd hakkab toimima, kuid kõik on justkui iseenesest paika läinud. Kalli valitsemispiirkonna keskus asub köögis ja köögist 5 meetri raadiuses asuvate aladega. Minul aga rehe all töötoas ja sellega ühenduses olevate aladega. Oleme vahel teinud reise teineteise valitsemisalasse, kuid sellest pole midagi head tulnud. Olen tabanud kallist leivapaki kinnitustraadiga juhtmeid põranda külge panemas või kahepoolse teibiga asju seina peale kinnitamas (Mis asi on üldse see kahepoolne teip? Naised kleebivad sellega tagasi murdunud küüned, pildid seina, riiete külge ehteid, kõike mis on katki-parandatakse sellega. Minuarust tuleks see ära keelata poodides)!  Ja vastupidi-kallis on tabanud mind näorätikuga saapaid puhastamas, vorsti koos nahaga närimas ja pahaks läinud jogurteid söömas. Nii et mees olgu ikka mees ja naine olgu naine.

Mis veel olen tähele pannud et looduses tulevad ka mehe ja naise erinevused välja väga hästi. Mina, kui iidne jahimees keskendun  ühele asjale ja teen seda kuni saak on käes, ehk asi on tehtud. Mind ei tohi segada mitte miski. Kuid kallis, kui iidne korilane nopib siit ja nopib sealt-lallallaaa.


Ta maalib vaikselt, samal ajal tal köögis keeb midagi, siis käib korjab lilli väljast ja vahepeal otsib netist leivaretsepti. Minul kui mehel on silme ees selge siht. Mina lõikan võsa- ei ole muud kui võsa, saag ja mina. Isegi see kui kallis kutsub lõunat sööma, olen natuke kuri et nüüd mingi muu tegevus tuli segama (Kuigi ise alles 30 minutit tagasi käisin 
palumas midagi süüa). 


Heaks näiteks sellest oli ka meie viimane koju tulek linnast. Rongipealt maha tulles mees läks looma tapma ehk kodu oli silme ees ja hakkas sirge sammuga sinna poole sammuma (Koju on 6 km rongi pealt). Naine aga korilasele kohaselt avastas põllult kured, keda kindlasti pidi pildistama, siis pidi pajuoksi korjama, siis pidi ojavulinat kuulama ja kõige lõpuks pidime minema metsa sisse kontrollima, kuhu need põdra jaljed ikka viisid. Minu jaoks oli see arusaamatu, läksime ju koju, miks me siis nii veel ringi siin seiklesime.


Ah jaa, meie viimasest linnakäigust-meid on hakatud kahtluse alla seadma selles maaelu nautimises. Eriti agar noomija on ühe uue toreda veinibaari omanik, sest igakord kui temaga kohtume, on see kuskil suuremal sünnipäeval, vahest kuskil veinilounges, vahest nooblis kunstipoes. Ja katsu talle siis selgeks teha, et tead, tegelikult elame me looduse järgi keset metsasid. Kuid kõigele sellele on selgitus. Ma olen elanud oma elu viimastel aastatel lihtsa tarkuse järgi- kõik peab olema tasakaalus. Ei tohi laskuda äärmustesse. Sest nii palju kui lööb see kellapendel ühelepoole, lööb ta ka teiselepoole. Seda on eriti näha just linnas elavate meeste peal. Nädal aega jutti töödatakse hullus stressis ja pingutades ning mitte millegile muule mõeldes ja siis reede õhtul lööb pendel teisele poole kui keeratakse lahti joogid ja lastakse pühapäeva hommikuni nii et maa on must. Muidu ju ei saa asja tasakaalu. Tean seda, sest olen ju ise samamoodi elanud.


Seetõttu, kui näete meid kuskil linnas head jooki nautimas või uut toidukohta proovimas- ärge ehmatage, me tasakaalustame vahepeal linnas oma elu! Et ikka see pendel liiga palju ühte suunda ei lööks:).

Meie kodus on punased veinid asendunud valgetega. Vanad targad oskasid öelda, et siis pole suvi enam kaugel...


Kõike head


Jesper

Suurim, erutavaim ning kirgikütvaim ennustusvõistlus Eestis !

Nagu oma eelmises postituses kirjutasin, hakkab loodus me ümber vaikselt ärkama. Kaskede mahlad, mis äratavad puud talveunest üles, juba jooksevad. Seda ergutavat ja tervislikku nektarit naudime ka ise iga päev enne sööke, et ennastki sättida kevadise loodusega ühte rütmi.

Jänesed, kes meil ikka üle õue vahest kalpsavad ei ole veel loobunud oma talvisest valgest rüüst. Ma alles naersin kui nägin neid rumalaid eelmine nädal valgetena mööda pruune põlde jooksmas.  Kuid nad justkui teadsid, et tuleb veel ühe korra valge vaip maha. Ja nüüd tunnen ennast ise lollina-ei ole mõtet üritada loodusest targem olla.

Üks põnev kohtumine leidis veel aset-nimelt eile hommikul tiigi poole jalutades kohtus mu pilk hundi pilguga. Tundus et sama palju kui ma olin õnnelik, oli tema ehmatanud  et kedagi minusugust oma metsades nägi. Susi keeras tuimalt ringi ja metsa tagasi ta oligi läinud. Ei tea kas käis märku andmas, et siin ei ole mina, inimene kõige tugevam ja kõige kuningas. Ma ei ole looduses enne veel hunti näinud. Üks asi on neid vaeseid loomakesi vaadata loomaaias puuri võrede vahelt, teine asi on kohtuda täis elujõus loomaga looduses. Ma sain sellest kohtumisest sellise hullu  laengu, et pool päeva olin mingit huvitavat ürgset energiat täis. Naabrimees, kes ise ka jahimees, rääkis mulle, et aastaid on siin ümbruses ringi jooksnud üksik hunt. Jahimehed on üritanud teda küll üle kavaldada, kuid ei ole nad loomast targemad  veel olnud. Ka naabrimehele oli susi metsasihil kord otsa vaadanud ja siis edasi jooksnud. Naabrimees rääkis justkui oleks hunt talle naeratanud- et ei te mind ullikesed kätte saa, aga no mine neid metsas pikalt elanud naabrimehe jutte tea...

Et me ümber veel rohkem loomi ja linde meelitada otsustasime ka oma kodu õuele üles panna kure pesa. See aga ei läinudki nii kergelt kui oli arvata, sest eelmisel õhtul oli toimunud kõvem veinide degusteerimine pere suurimate asjatundjatega. Ja ma võin öelda, et kontoris peale sellist õhtut istumine on lapsemäng võrreldes kurepesa  ülessepanekuga.

SUURIM, ERUTAVAIM NING KIRGIKÜTVAIM ENNUSTUSVÕISTLUS EESTIS!

Asi seisneb siis selles, et tuleb ära arvata kuupäev, mil pessa saabub esimene kurg.  Ei loe varesed, tihased ja muud tiivulised. Kuupäev läheb arvesse siis, kui ka meie märkame teda ja saame üles pildistada. Kohe riputame üles blogisse ka pildi, nii et olge valvsad. 

 Auhinnaks on kunstnik NAMASTE maal teie endi soovitud temaatikal. Palun siis teie ennustused  saata minu meili aadressile jespo5@hotmail.com  Kindlasti siis sinna juurde ka oma nimi. Kes pakub juba kellegi teise mainitud kuupäeva, annan teada, ja saate valida uue. Mõne päeva pärast panen üles ka tabeli, et saaksite siis jälgida, kes kus asub.

Lubatud on ka igasugu abivahendid ennustamisel-lennutrajektooride arvestamine, eelnevate aastate kurekalendrite väljakaevamised arhiividest  ning selgeltnägijatega suhtlemine. Kuna ma ise pakkusin kuupäevaks 17. aprilli, siis sel päeval võib mind arvatavasti näha puu otsas toonekure kostüümis emaslinde meelitamas.

Andke siis aegsasti teada, sest üks me külalistest oli juba kurgi märganud lähedal asuvatel põldudel (olenemata sellest,  et need sookured olid).

Ainult head

Jesper

Sellised lood siis...

Eile käis külas mu Inglismaal elav ema ja sain tema käest huvitava loo teada. Olin talle vaevalt saanud kiita teisitimõtleja ja kirjamehe Contra  vaimukust ja head kirjasoont  kui ta teatas: ,,Tead poeg,  ta on tegelikult sinu sugulane``. Minu suureks üllatuseks tuligi välja meie sugupuud uurides, et tuntud habemik on mu vanavanaema vennatütre poeg. Kindlasti sama rida pikemalt edasi uurides saaksin Eesti väiksuse tõttu enamus eestlasi oma sugulasteks, kuid mind see ei huvita. Uhke tunne on ikka, et selline tore mees minuga natukenegi ühte verd jagab. See annab ka mulle lootust, et ehk voolab ka minu soontes natuke seda head kirjaniku ja luulemehe talenti.

Nagu enne juba mainitud, on mõned tuttavad ka külas käinud, kuid enamasti oleme kõikidega telefoni ja meili teel suheldud. Paljud imestavad kuidas on võimalik nii elada-miks me ei lase juba kiiremas korras sisse panna veesüsteemi, kraane, wc-d, ei soeta kodutehnikat  ja muud jura. Kuid mis on selle mõte, miks ma peaksin looma omale samasugused tingimused kui mul on linnas, miks ma tahan et kõik oleks sama. Sel juhul ju mõte ja mustrid jookseks samamoodi edasi nagu linnas, sest keskkond on ju sama. Need kes tegelevad natuke vaimutööga on ikka alati kippunud kuskile metsa ja eraldatusse, et teistsugune ümbrus nende meeled valla lööks. Nii ka me oma seikluseraamatut siia kirjutama  ja illustreerima eemaldusime.

Kõik see on jutt on seotud huvitavalt ka reisimisega- Inimesed ei  jõua ära oodata, et pääseda kodust ja saada kogeda midagi uut.  Kuid kindlasti enne minekut kindlustatakse reisile samad mugavused mis on kodus ning kui kuskile jõutakse soovitakse samu toite, mis on kodus ja hakatakse enda ümber kõike koduseks ja tuttavaks muutma. Hoitakse eemale kõigest, mis on teistsugune ja ebamugav. Kuid mis mõte sellel reisil siis üldse on. Inimesed tahavad muljeid ja mälestusi, kuid need tekivad vaid olles erinevas keskkonnas ja kogedes midagi täitsa uut. Nii katsume me ka oma kodu erinevalt linnast siin metsas hoida- lihtsa, looduslähedase ja inspireerivate koduvaimudega, et ikka headel mõtetel oleks vabadust ja õhku  paberile ja lõuendile ilmuda. Eks kui suvel tulete, saate aru mis meil mõttes oli oma kodu luues  kui esmaspäeval linnas tagasi olles meenutate hommikul linnulaulu saatel ärkamist,  õunapuu all tehtud lõunauinakut,  pärastlõunasi veini  ja filosoofia tunde ning uinumist selge tähistaeva all metsa mühina saatel.

Minu viimase aja kõige mõnusam tunne ongi see, et ma kuulen, näen ja tunnen kuidas mets mu ümber ellu ärkab. Vaikus  ja pimedus on murtud. Tunnen kuidas mets hingama hakkab-mahl voolab puudes, linnud teevad hääleproove ja maapind õhkub värskusest. Uus elu on algamas. Parim hommikune hea tuju tekitaja on mitte Sky Plussi hommikuprogramm, vaid üle õue tualetis käimine. See seab sind kohe loodusega ühte hingamisse ja rütmi.

Mina olen huvitaval kombel olnud alati rohkem metsa kui mereinimene, mind rahustab metsakohin rohkem kui meremühin. Ei ole mul seda tõmmet merele vastupidiselt mu emale, kes muideks samuti tundes seda hullu looduse kutset ning sellele alla andes läks 50 aastaselt uuesti kooli ja sai selle tulemusena  kapteni paberid. Mina aga ei tunne ennast merel nii hästi kui metsas, mul hakkab merel keset seda tühjust igav, silmal pole nagu millestki kinni haarata. Metsas vastupidiselt oled justkui suure elava ja tuksleva südame sees, kõik su ümber elab, hingab ja neelab sind enda sisse. See on võimas tunne!

Viimase nädala jooksul on meil toimunud siin majas imelikud asjad. Öösiti on hakanud seinad ja laed elama. Otsustasin seda asja paranadada hiirelõksuga. Söödaks sai pandud parimat turult ostetud käsitöö juustu, kuid hommikuks oli juust lõksu pealt söödud, lõksus ei kedagi. Sama toimus järgmine öö. Kahtlustasin juba oma kallist kaaslast minu üle naermises. Siin metsa sees kahekesi olles kipuvad sellised üksteise kiusamistujud vahest peale tulema. Kuid kallis lubas käsi südamele pannes et tema nalja ei tee. Ja kolmas öö jälle, juust kadunud-lõksus ei kedagi. Tundus juba et majas on uus peremees, kes teeb oma reegleid ja justkui veel ärritamiseks tundus et hiirehärra oli otsustanud hakata pesa tegema otse meie voodi kõrvale seina sisse. Kuid nüüd ta mängis juba oma õnnega. Iga korraga, mil ta mu juustu varastas, kasvas ta vahelejäämisvõimalus. Nagu kasiinoski- tark mees oleks pidanud lõpetama siis, kui oli võidus.  Kuid krt, ka neljas kord pääses ta koos juustuga.

Siis otsustasin juustu vahetada, midagi pidi ju muutma-läksin üle odava poejuustu peale.  Ja tulemus käes. Mu peremehe staatus oli taastatud.

Nii siis me aeg  siin möödub-kirjutades, maalides, kuulates metsa ja võideldes väljamõeldud vaenlastega.

 Elu on ilus

Jesper

Värvimisfilosoofia

Täna võtsime siis ette oma magamistoa lae värvimise. Värv sai kaks nädalat tagasi ostetud ja seatmaalt on ta kapis sügelenud.  Meie aga unistanud oma magamistoa valgest laest. Kuid töid on niipalju olnud, et alles täna sai siis pintsel värviseks tehtud.

Päike paitas juba päris soojalt ning maja kasutamata tubades oli külmem kui väljas, nii et aeg oli oma valge unistus teoks teha.

Talumaja enamuste tubade seinad on üle löödud puitmaterjaliga, mis meenutab väga Keila-Joa suvilaid, mitte aga kena metsatalu. Ainult suure toa seinakatte materjali kohta oskas sõber antiigihuviline rääkida, et sellist laudmaterjali kasutasid vaid väga rikkad peremehed oma seinte katmiseks. Ma olin muidugi nõus...

Seinad jäävad järgmiseks korraks, kuid nüüd lae värvimisest.

Minu jaoks on sellised üksluised tööd, kus pead ühte ja sama liigutust tegema pikka aega, päris huvitavad, sest siis kipub mõte lendu tõusma. Mu tuttav jooksufilosoof kasutab näiteks jooksu selleks, et kuskile teisele teadvuse tasemele jõuda. Kahjuks minu mõtlemine jooksu ajal  sisaldab vaid üht mõtet- ,,Palju veel krt maad on,,. Nii ma kasutan lihtsamaid viise nagu rehealuste koristamine ja lagede värvimine kõrgemate jõududega suhtlemisel.

Üritasin siis kohe leida värvimise ja elu vahel seoseid, mis hakkasid lahti rulluma mida rohkem pintsliga mööda lage sõitsin.

Elan juba pikemat aega põhimõtte järgi, et kõike ei saagi korraga ette planeerida, kõike ette näha ja teada kõiki vastuseid oma tuleviku kohta. Paljud ju just seetõttu loobuvad oma unistustest kui hakkavad mõtlema mida kõike selle saavutamiseks vaja läheb ja kui kaua selleks aega läheb.

Nii et vaadates seda soontega- joontega, ebatasast ja nurgelist lage, hakkas mu laisk mina kohe mind kaitsma võimaliku ebamugavuse eest ja sosistas:,, Kle vaata kui suur see lagi on. Arvesta et kui käid rulliga üle, siis pead hakkama pintsliga soonte vahesid tegema ja ahjuääri. Ning siis pead rulliga uuesti tegema ja siis kindlasti jääb värvist puudu ning siis pead pooleldi värvitud lae all magama, ja samat värvi sa nagunii ei saa, sest sa loll ostsid selle kusagilt suvalisest Rapla kodutarvete poest  ja nii edasi ja nii edasi... Kuni tekkis mõte et peaks hoopis jalutama postkasti juurde (mis asub 500m kaugusel) ja kontrollima, kas me talu nimi on ikka postkasti peal, et postimees ikka õigesse auku kirjad pistaks (täielik lollus muidugi, sest kilomeetrite raadiuses pole ühtki teist talu).

Kuid ei, ma ei lasknud sellel ,,teisel,, võitu saada ja lükkasin vankri vägisi veerema. Alustasin värvimist nurk-nurga, plaat-plaadi haaval ja töö hakkas vaikselt edenema. Siin olemine on õpetanud mulle palju rahulikkust, mis omakorda avaldub tehtud töö kvaliteedis. Sest linnas kippus ikka suure hooga alustatud töödega juhtuma nii, et ajanappuse pärast sai paar naela vähem löödud või paar senti kuskilt kardinapuu otsast maha saetud, kuna enne oli valesti mõõdetud. Ja need asjad ikka kippusid kõige halvemal ajal alla kukkuma. Kuid huvitav on see, et vanadest mallidest on raske lahti saada. Nii peab ka siin ikka päevas mitu korda endale meelde tuletama, et kuhu sa kiirustad, aega ju on.

Mis on veel huvitav, et asjaga tegelema hakates ei ole sul aimugi, mismoodi nüüd see peaks siis välja tulema või mismoodi tulemuseni jõudma, siis asjale piisavalt keskendudes hakkavad su alateadvusest välja ilmuma põnevad teadmised. Meenub kunagi vanaisa kõrvalt õpitud tarkus naelte laest väljatõmbamise kohta, kui see saab valmis, siis isa räägitud lihvimissaladused ning selle lõpetamisel, televiisorist poole kõrvaga kuuldud pintsilitehnikad. Tööd alustades polnud neist aimugi, kuid töö ednedes nad kuskilt  mu pähe ilmuvad.  Ei tea ma kuidas ja miks see asi nii toimib, kuid ma tean et see toimib. Sest et ega sul talvel Pärnusse sõites auto tuled ei valgusta kohe kogu teed Tallinnast Pärnuni, aga sa ei muretse ju sellepärast. Teelõigud ilmuvad ikka su ette valgusesse sadade meetrite kaupa. Nii tasub ka elada, mitte muretseda pikalt ette. 

Kuid kogu see teadmatu teadvuse asi näitabki, et tegelikult kui sa ei kuula, sa ikkagi kuuled ja kui ei vaata, sa ikkagi näed, ning su aju lindistab kogu selle informatsiooni  ja pakib selle kuskile su alateadvusesse, et sealt siis kui õige hetk on, see välja võtta. Seetõttu peab ka olema väga ettevaatlik, mis jama kuulata, mida lugeda, ja mida vaadata. See kõik talletub su sisse, kuigi sa seda isegi võib-olla ei tahaks.

Nii vaikselt pintslit edasi-tagasi meditatiivselt liigutades ma esimese selle kevadise kuldnoka laulu saatel oma töö lõpetan. Pea veel mõnusalt värviaurudest uimane, sammun trepile päikseloojangu ajaks ja jällegi meenutatakse mulle miks ma siia tulin...

Ainult head

Jesper

Ruttu metsa

Kuna olen oma kallile kaaslasele pikemat aega lubanud, et kirjutan ka mõned read blogisse, siis täna võtsin ennast kokku ja katsun selgitada natuke oma mõtteid, et  miks ja kuidas selline otsus vastu võeti, et metsa elama minna!

Praeguseks hetkeks, kui oleme siin peaaegu elanud kolm nädalat, on meie ja linna vahele tekkinud juba mingi nähtamatu piir, mida eriti tihti ületada enam ei taha.

Usutavasti suudab see väike mõistujutt iseloomustada meie siinset elu ja suhet linnaga ehk kõige paremini:

Hunt tuleb keset talve näljasena ja külmetununa maja juurde ja kohtub koeraga. Koer ei väsi kiitmast kui hea elu tal maja juures on-toit on nina ees, saab soojas olla, kõik on hea ja tore. Ning koer teeb pakkumise, et jää ka siia- saad süüa ja sooja ning aitad mul maja valavata. Hunt vajub mõttesse, on juba jah sõna ütlemas, kuid siis järsku märkab,et koer on ketis. See ehmatab ta päris ära ning hunt jookseb vabana metsa tagasi. Peale seda hunt enam maja juures ei käi ja vahib kaugelt metsast koera ning mõtleb, et krt see koer on ikka loll küll, istub seal ketis. Aga samamoodi vaatab koer metsa poole hunti ja ei saa sellest aru, et krt see hunt on ikka loll küll, külmetab ja on näljas...

Ma ei laida üldsegi maha seda linnaelu, kindlasti on neid, kellele see väga istub. Kuid tulles tagasi pikalt maailmareisilt, kus sai rännatud vabade hingedena mööda dzungleid, mägesid ja jõgesid tundsin ennast Tallinnas kogu selle sagimise ja segaduse keskel kui ketis. Minu silmad olid muutunud, ma ei näinud enam samu asju mida teised inimesed nägid. Mul ei olnud enam vabadust.

Kuid mis oli huvitav, oli see, et tegelikult kogu see energia mis suurlinnas õhus on, haarab sind väga kergelt endaga kaasa. Kogu see infotulv, kogu sagimine, kogu see müra mida sulle pidevalt peale pressitakse teeb oma tööd väga hästi. Peale pooleteise nädalat linnas olekut tundsin kuidas mu õhin, põnevad mõtted, pilk mis vaatas maailma natuke teisiti, hakkas alla andma.

Räägitakse ju et kõigil meil on siin elus kaasas nähtamatud õpetajad, kes liiguvad sinuga pidevalt kaasas. Nad näitavad sulle õigeid teid ja annavad õigeid mõtteid. Ja need mõtted ning sõnumid jõuavad sinuni su alateadvuse häältena. Reisi ajal elades kohalikega nende külades, nautides lihtsaid asju, jagades nendega naeru ning rännates looduses õppisin neid õpetajaid kuulama, kuid selle pooleteise nädalaga olid nad järsku vait jäänud. Sain aru et plaadimängijasse läksid jälle kõik need samad vanad plaadid-mõttemustrid, mida olen kogu elu kuulanud ja mis mind on täiesti ära väsitanud.

Kui ma tahan et ma areneksin, siis ma pean omama jõudu, et teha muutusi oma elus ilma endale valetamast ja tunnistades oma vigu. Ma tundsin et linnas ei ole minu jaoks enam midagi. Ma pean minema kuhu mind kutsuvad mu õpetajad...

Ma tahtsin tulla ja olla looduses, sulada sellega üheks ja aksepteerida ning austada teda, mitte võidelda pidevalt ta vastu nagu enamus inimesed kipuvad tegema. Üks asi mida meil oleks loomadelt õppida ongi just see sama loodusega ühes elamine.

Lisaks on minus natuke ka alkeemikut-ma tahan teha millegist mida keegi ei märka, midagi sellist, mis inimestel silma särama lööb. Ning seda just oma kätega. Ja vana metsatalu uuesti ellu äratamine just midagi sellist on.

Nii me põgenesimegi siia metsa, loodusesse, vabadusse...

Kõike head

Jesper

Rehealust puhastades leidsin sealt kokku 18 meetrit tööriistu. Olgu see pilt hoiatuseks kõigile, kes suvel tahavad tulla siia niisama päikest võtma, veini jooma ja põõsa alla magama. Meie juures lause, et ,,kahjuks ei jätkunud mulle labidat või hangu,, kuidagi kohe ei toimi...

Olgu lohutuseks öeldud, et ka teisi tööriistu sai mitu meetrit leitud...