Rohkem värve ellu !

Meie maailm on muutunud väga roheliseks. Kõikjal vohab lopsakas ja mahlane rohelisuse meri. Õue peal seistes võid vabalt 360 kraadise rohelise pöörde teha. Kui soovid ka pead kuklasse ajades rohelusse uppuda, siis piisab sellest, et kaks sammu paremale metsa astud ja ongi taevas ka roheline. Kalli isegi mainib, et kogu see roheline värv ajab tal pea ringi käima. Mind ajab see naerma, ent aegajalt tunnen isegi, kuidas ujun rohelise mere lainetes- näiteks siis, kui tuul kogu seda rohelist ühte suunda püüab puhuda.

Ent viimasel ajal on meie päevi täiendanud üks ilus värv, mis rohelisest kohe eriti hästi esile tuleb. Nimelt luusib oranz toon meie maja ümber. Eks me ole ennegi aimanud, et keegi meid aegajalt külastab. Miks muidu kompostihunniku juurest metsa rada on tekkinud. Üks päev oli isegi ilus pruun  ja kärbserohke märk maha jäetud. Küllap tahtis öelda- mina olin siin.

Nii nägingi teda ühel õhtul kõige rohelise taustal nagu leek mulle vastu vaatamas. Ootas silmsideme ära ja siis tegi kiire hüppe rohelusemerre, valge kohev sabaots nagu merevaht hõljumas. Mulle see nii meeldis, kuidas meie pilgud kohtusid. Küllap oleksid ka minu kõrvad uudisimust kikki läinud, kui need nii osavalt liiguksid nagu temal.

Tundub, et meie esmane kohtumine oli tema jaoks piisav, et mind suhteliselt ohutuks lahterdada. Juba paar tundi hiljem jäi ta oma erksa väviga mulle uuesti vahele. Siis juba läbi köögiakna. Muidu aknast ja ustest sisse voolav roheline laine tõi kohe esile koheva oranzi tooni.

Nii olemegi nüüd juba mitu korda teda näinud. Käib õhtutundidel kompostihunnikus oma isu täitmas. Jama asi on see, et kui temal va peenikesel tegelasel, kõht täis saab, veab ta kalajäänused meie õuele ja kaevab need maa sisse. Eilne shaslõkk vedeleb meil nüüd õunapuude all, õrna mullakihiga kaetult. Võib olla soovib ta seda omal viisil veel delikaatsemaks marineerida lasta. Loodan, et ta selle siiski peagi sealt taaskord üles leiab ja nahka pistab.

Mulle see nii meeldib. Selle asemel, et õhtuti telekat vaadata, kustutan ma toas tuled ära ja vaatan kuidas metsloom tegutseb ja õhtust sööb. Vot sellised värvinüansid toovadki minu ellu rõõmu.

Olgu veel öeldud, et loomulikult proovisin ma teda ka oma väikese fotokaga tabada. Pidasin plaani isegi kavalalt end kasvuhoonesse peita. See tähendaks aga mitu tundi ootamist soojas, niiskes troopikakliimas, seltsilisteks  väga näljased sääsed. Ka paistab meie välikempsu luureaknast tema söögiala , ent ka see koht ei suutnud mind vajalikusest kauem kinni hoida. Nii siis ripub õnapuu otsas, köögiakna ees üks priske ja aroomirikas kala. Ikka selleks, et teie ka, head lugejad kõige kavalamat näeksite!

Vaevalt olin ma arvuti käest pannud, kui mu pilk aknast loodusesse eksles ja loomulikult, nüüd juba nädal aega järjest, meie sõpra tabas. Seekord hoopis teisel pool maja. Korraga olime kalliga maast lahti, mina rabasin fotoka, mille aku seina küljes lebas ja kaart arvutis pilte laadis. Ent siiski , väikese oranzi sõbra saime koos koheva sabaga udusel õhtuhämaruses pildile =). Küll meil on lõbus siin!

Mari

Läheb magusamaks

Hakkab kätte jõudma suve magusaim aeg. Ööd on valged, sääsed hakkavad vaikselt kaduma ja maja ning selle ümbrus hakkavad vaikselt sellist ilmet võtma nagu keegi elaks seal.  

Viimasteks õnnestumisteks võib pidada lõkkeplatsi ja suitsuahju valmimist. Nendest viimane sai ka see pühapäev sisse õnnistatud. Ahven ja lest said superhead. Veiniga sai vist natuke ainult üle pingutatud, sest hommikul ei saanud millegipärst suud padja küljest lahti.

Kuigi oli pühapäev, oli nädala toredaim päev. Ennemuistsel ajal kui veel sai kontoris viigipüksiga käidud oli pühapäev üks raskemaid päevi, sest nüüd võis asi ainult hullemaks minna- oli ju järgmine päev esmaspäev ja tööpäev. Seetõttu mulle mu elu praegu meeldibki, et on vabadus, saab elada ja olla just nii nagu tahad. Kui tahad öösel kell neli üles ärgata ja paki komme ära süüa- sobib. Hommikul koduõluga hambaid pesta-sobib. Magada keset päeva õunapuu all- sobib. Ja pühapäeval ennast veinist kergelt pehmeks juua-sobib.

Käes on veel teine tore aeg- jalgpalli EM. Kuigi ma ennast suureks fänniks ei pea, on siiski tore mänge jälgida. Teine pool tunneb ennast küll natuke hüljatuna  hetkel, kuid viimase paari mängu ajal on ta siiski mulle kaissu pugenud ja proovinud  aru saada mis seal siis ikka nii põnevat on vaadata                    (tegelikult ma arvan et tal on lihtsalt toas külm, aga see selleks).

Ja nii ma pean vastama küsimustele nagu -miks ei ole jalgpalluritel põlvekaitseid, sest nad ju kukuvad nii palju ning kuulama muret kohtuniku pärast-vaeseke peab kogu aeg kaasa jooksma, aga ei saa üldse palli puutuda.  Ja nii me siis elutähtsate asjade üle arutleme...

Jesper

Võrgutamiskunst

Varahommik kingib hämmastavaid vaateid looduses. Täna hommikul, nii kella kuue ajal keset raba, rabas mind jalust võrgutamiskunst. Mind võrgutas loodus hommikuvalguse ja kastega, mis müstilised ämblikuvõrgud rabamaastikule maalis.

Vitamiinid puu otsast

Erkrohelised vitamiinid kuusevõrsete näol lausa kutsuvad terviseampsule. Meie talus valmis ülitervislik kuusevõrse leivakate melissi, jänesekapsa, küüslaugu  ja kõrvitsaseemnetega. Suu tegi magusaks tume shokolaad päris ehtsa kuusekesega.

Tõesti need on ühed head vitamiinid, mis kuuski hetkel ehivad !

Namaste!

Sitt ja sääsed

Jah just-sitt ja sääsed. Sest need on need kaks asja mis on meie metsaelu viimaste kuude kaks kõige häirivamat asja.

Alustan siis sitast. Ta andis endast märku juba esimeste lumesulamistega. Kuna metsaelukad on kogu talve käinud meie maja ümber tuhnimas, nuuskimas, mäletsemas ja magamas, siis on nad endast ka maha jätnud pruuni jälgi, mis siis kippusid ikka lume alt välja tulema ja nina taevasse keeranud päiksekummardajate jalge alla ennast sättima.

Koos nendega saime kingituseks ka naabrinaise käest ämbritäie kanade poolt lauta jäetud põlluvitamiine, mis olid mõeldud tuppa seemnete idandamiseks. Kuid siis oli kallis valiku ees, kas sitt või mina. Nii see ämber kuuri alla rändas ja siiamaani seal igavleb. Metsaloomade kingitustega sai ka võitlus võidetud selleks ajaks kui maa oli kuivanud-lihtsalt tuli labidas ja ämber käes natuke õues ringi jalutada.

Kuid hetkel kui lahing oli võidetud jätkus sõda. Meid ümbritsevaid põldusid hakati talveunest üles äratama just selle sama väetisega, mida metsaloomad meile jõulukingiks olid hoovile jätnud. Kuid nüüd tuli see sigalatest. Kallis kaaslane ei suutnud kuidagi leida oma kevadise allergia plusspooli, kuid nüüd võis välja tuua ühe.  Põldude ääres metsades jalutades ja vesteldes oli küll ta N nagu pikk M, kuid see-eest ei pidanud ta omale kopsu tõmbama läbi sea käinud toidukraami. Minul nii kergelt ei länud. Nii ma paar nädalat ratastega alevisse sõites nina krimpsutasin kui põldude vahel kallis kurgesid imetles.  Kuid siiski sõi põld oma väetise päris kiirelt ära ja õhk oli jälle puhas.

Kuid üks päev linnast tulle ootas kolmas üllatus meid. Seekord siis jällegi sita näol, kuid seekord oli see tulnud naabrimehe laudast ja kingituse tegijateks tema lehmad. Nagu ikka maal kombeks kevadeti pannakse ka aeda põõsaste vahele ja kasvuhoonesse vanat head kasvukiirendajat. Naabrimees oligi siis tahtnud teha head ja ka meile toonud korraliku traktorikastitäie vedelat kütust. Ja kuna meie põllulapike asub päris maja lähedal, siis oli ilusti maja ette maha kallanud-noh et ei oleks kauge viia vao vahele! Minu jaoks oli see totaalne jama ja nii ma siis seda traktorikastitäit  kaugemale metsa äärde vaikselt viima hakkasin. Käruks  väikse Carina salvokelk, kuna õigel kärul oli ratas keevitusest lahti läinud. Loodan et Carinal oma roosade riietega nüüd keset suve ei tule isu keldri pealt kelguga alla lasta.  Minul lapse emale selgitusi anda ei ole soovi.

Kui oli läbi üks tüütus, hakkas teine. Sääsed. See ei ole lihtsalt võimalik mis toimub. Neid on nii palju et õhk on must. Ja nad on näljased. Minuarust ma isegi nägin kuidas üks mu küljest suure tüki hammustas ja seda siis koos sõpradega puu otsa verest tühjaks imema lendas.  Igasugu Off-id, lõhnad, ja sussud on täiesti võimetud nende röövlite vastu kes meil metsas lendavad. Ehk jah need aitavad väikeste õblukeste ja väetikeste gay-linnasääskede vastu. Kuid metsas, seal elavad tõelised, ürgset imemisjõudu täis sääsk-linnud. Kui sa vaatad neid lähemalt, näed et nad on päris lihastes. Tundub et kuskil meie läheduses asub nende treeninglaager, sest neid üles pumbatud, vihaseid ja täiuslikkuseni lihvitud taktikaga sääsesõdureid võib kohata isegi kohtades kuhu lihtsalt neil on võimatu saada. Igasugu võrgud, baldahhiinid, taimed ja muu prügi justkui annaks neile veel viha juurde. Eelmine nädalavahetus vahepeal mõtlesin et väikse Carina peab ööseks voodi külge siduma, muidu viivad ta minema. Nad ei jäta sind rahule ei süües, ei magades, ei wc-s, ega saunas. Kuigi olen praegu vaikses kohvikus, kuulen nende pininat juba minu poole tulemas ja keha hakkab sügelema...

Ainus lootus on see, et enamus sääsetarku lubab, et juuni keskpaigaks peaksid hakkama nad kaduma. Siis kaob ka pinin mu kõrvus...

Külalisi oodatesJ

Jesper

Aeg on joovastuda õieilust

Kuldsed reeglid, mis mind inspireerivad!

1: Be authentic. The most powerful asset you have is your individuality, what makes you unique. It’s time to stop listening to others on what you should do. 

2: Work harder than anyone else and you will always benefit from the effort. 

3: Get off the computer and connect with real people and culture. Life is visceral. 

4: Constantly improve your craft. Make things with your hands. Innovation in thinking is not enough. 

5: Travel as much as you can. It is a humbling and inspiring experience to learn just how much you don’t know. 

6: Being original is still king, especially in this tech-driven, group-grope world. 

7: Try not to work for stupid people or you’ll soon become one of them.

8: Instinct and intuition are all-powerful. Learn to trust them. 

9: The Golden Rule actually works. Do good. 

10: If all else fails, No. 2 is the greatest competitive advantage of any career.

John C Jay, Executive Creative Director of Wieden+Kennedy