Meie maailm on muutunud väga roheliseks. Kõikjal vohab
lopsakas ja mahlane rohelisuse meri. Õue peal seistes võid vabalt 360 kraadise
rohelise pöörde teha. Kui soovid ka pead kuklasse ajades rohelusse uppuda, siis
piisab sellest, et kaks sammu paremale metsa astud ja ongi taevas ka roheline.
Kalli isegi mainib, et kogu see roheline värv ajab tal pea ringi käima. Mind
ajab see naerma, ent aegajalt tunnen isegi, kuidas ujun rohelise mere
lainetes- näiteks siis, kui tuul kogu seda rohelist ühte suunda püüab puhuda.
Ent viimasel ajal on meie päevi täiendanud üks ilus värv,
mis rohelisest kohe eriti hästi esile tuleb. Nimelt luusib oranz toon meie maja
ümber. Eks me ole ennegi aimanud, et keegi meid aegajalt külastab. Miks muidu
kompostihunniku juurest metsa rada on tekkinud. Üks päev oli isegi ilus
pruun ja kärbserohke märk maha jäetud.
Küllap tahtis öelda- mina olin siin.
Nii nägingi teda ühel õhtul kõige rohelise taustal nagu leek
mulle vastu vaatamas. Ootas silmsideme ära ja siis tegi kiire hüppe
rohelusemerre, valge kohev sabaots nagu merevaht hõljumas. Mulle see nii
meeldis, kuidas meie pilgud kohtusid. Küllap oleksid ka minu kõrvad uudisimust
kikki läinud, kui need nii osavalt liiguksid nagu temal.
Tundub, et meie esmane kohtumine oli tema jaoks piisav, et
mind suhteliselt ohutuks lahterdada. Juba paar tundi hiljem jäi ta oma erksa
väviga mulle uuesti vahele. Siis juba läbi köögiakna. Muidu aknast ja ustest
sisse voolav roheline laine tõi kohe esile koheva oranzi tooni.
Nii olemegi nüüd juba mitu korda teda näinud. Käib
õhtutundidel kompostihunnikus oma isu
täitmas. Jama asi on see, et kui temal va peenikesel tegelasel, kõht täis saab,
veab ta kalajäänused meie õuele ja kaevab need maa sisse. Eilne shaslõkk
vedeleb meil nüüd õunapuude all, õrna mullakihiga kaetult. Võib olla soovib ta
seda omal viisil veel delikaatsemaks marineerida lasta. Loodan, et ta selle
siiski peagi sealt taaskord üles leiab ja nahka pistab.
Mulle see nii meeldib. Selle asemel, et õhtuti telekat
vaadata, kustutan ma toas tuled ära ja vaatan kuidas metsloom tegutseb ja
õhtust sööb. Vot sellised värvinüansid toovadki minu ellu rõõmu.
Olgu veel öeldud, et loomulikult proovisin ma teda ka oma
väikese fotokaga tabada. Pidasin plaani isegi kavalalt end kasvuhoonesse peita.
See tähendaks aga mitu tundi ootamist soojas, niiskes troopikakliimas,
seltsilisteks väga näljased sääsed. Ka
paistab meie välikempsu luureaknast tema söögiala , ent ka see koht ei suutnud
mind vajalikusest kauem kinni hoida. Nii siis ripub õnapuu otsas, köögiakna ees
üks priske ja aroomirikas kala. Ikka selleks, et teie ka, head lugejad kõige
kavalamat näeksite!
Vaevalt olin ma arvuti käest pannud, kui mu pilk aknast
loodusesse eksles ja loomulikult, nüüd juba nädal aega järjest, meie sõpra
tabas. Seekord hoopis teisel pool maja. Korraga olime kalliga maast lahti, mina
rabasin fotoka, mille aku seina küljes lebas ja kaart arvutis pilte laadis. Ent
siiski , väikese oranzi sõbra saime koos koheva sabaga udusel õhtuhämaruses
pildile =). Küll meil on lõbus siin!
No comments:
Post a Comment