Vahtramahla mekkima !

Varakevadine hea keelekaste on vahtrapuult kogutud mahl. Puule vajalik märjuke on täis elujõudu. Enamus mahlast on küll maapinnalt imetud vesi, ent vahtramahl sisaldab sahharoosi mineraale ja orgaanilisi happeid.

Nii me siis kalliga otsustasime ise ka vahtramahla lasta. Ent esmalt tuli puu leida. Kas teie mõistate puudel vahet teha, kui neil lehti pole ? Korraga arutlesin endamisi, kui vähe ma ikka tunnen oma kodumaa loodust.  Selgus, et vahtra puu on väga sümmeetriline.  Just sellist puud me otsisimegi. Ei leidnud.

Ometigi oskab meie naabrimees pikema mõtlemiseta erinevaid puuliike eristada. Küsimuse peale, mille järgi ta vahet teeb, rõkatab ta naerda ja tõdeb, et näha ju !

Nii me saimegi vahtramahla lahketelt naabritelt. Väga armas on naabrinaisega metsaservas kokku saada, et minu kaasa võetud tühi tanu vahtramahlaga täita.

Mina olin uue mahla üle nii uhke, et valasin ta retromeelselt vanasse piimapudelisse. Kork peale, silt külge ja sahvrisse. Kõik külalised said väejooki mekkida.

Loomulikult ei saanud me ka mööda vahtrasiirupi keetmise mõtetest. Ehkki mahl maitseb rohkem vee moodi, otsustasin seda keeta tasasel kuumusel, kuni midagi siirupilaatset tekkima hakkab. Kui olin nõnda paar tundi poti taga vedeliku kuumutanud, sain kinnitust sellele, mida targadki öelnud  Nimelt meie vaher sisaldab liiga vähe suhkurt, et siirup tekiks. Seega olin tunnistajaks sellele, kuidas vedelik kõrgel kuumusel aurustub. Liiga väärtsulik kraam, et seda nii õhku tõusta lasta.

Nüüd, kui mahlakogumise aeg on lõppemas, leidsime ka oma hoovi pealt vahtrapuu. Moraal- kui midagi otsid, otsi ikka oma nina alt. Teine versioon moraalist on-küsi nõu vanematelt ! Isa teadis kohe näidata, kus vaher asub.