Sitt ja sääsed

Jah just-sitt ja sääsed. Sest need on need kaks asja mis on meie metsaelu viimaste kuude kaks kõige häirivamat asja.

Alustan siis sitast. Ta andis endast märku juba esimeste lumesulamistega. Kuna metsaelukad on kogu talve käinud meie maja ümber tuhnimas, nuuskimas, mäletsemas ja magamas, siis on nad endast ka maha jätnud pruuni jälgi, mis siis kippusid ikka lume alt välja tulema ja nina taevasse keeranud päiksekummardajate jalge alla ennast sättima.

Koos nendega saime kingituseks ka naabrinaise käest ämbritäie kanade poolt lauta jäetud põlluvitamiine, mis olid mõeldud tuppa seemnete idandamiseks. Kuid siis oli kallis valiku ees, kas sitt või mina. Nii see ämber kuuri alla rändas ja siiamaani seal igavleb. Metsaloomade kingitustega sai ka võitlus võidetud selleks ajaks kui maa oli kuivanud-lihtsalt tuli labidas ja ämber käes natuke õues ringi jalutada.

Kuid hetkel kui lahing oli võidetud jätkus sõda. Meid ümbritsevaid põldusid hakati talveunest üles äratama just selle sama väetisega, mida metsaloomad meile jõulukingiks olid hoovile jätnud. Kuid nüüd tuli see sigalatest. Kallis kaaslane ei suutnud kuidagi leida oma kevadise allergia plusspooli, kuid nüüd võis välja tuua ühe.  Põldude ääres metsades jalutades ja vesteldes oli küll ta N nagu pikk M, kuid see-eest ei pidanud ta omale kopsu tõmbama läbi sea käinud toidukraami. Minul nii kergelt ei länud. Nii ma paar nädalat ratastega alevisse sõites nina krimpsutasin kui põldude vahel kallis kurgesid imetles.  Kuid siiski sõi põld oma väetise päris kiirelt ära ja õhk oli jälle puhas.

Kuid üks päev linnast tulle ootas kolmas üllatus meid. Seekord siis jällegi sita näol, kuid seekord oli see tulnud naabrimehe laudast ja kingituse tegijateks tema lehmad. Nagu ikka maal kombeks kevadeti pannakse ka aeda põõsaste vahele ja kasvuhoonesse vanat head kasvukiirendajat. Naabrimees oligi siis tahtnud teha head ja ka meile toonud korraliku traktorikastitäie vedelat kütust. Ja kuna meie põllulapike asub päris maja lähedal, siis oli ilusti maja ette maha kallanud-noh et ei oleks kauge viia vao vahele! Minu jaoks oli see totaalne jama ja nii ma siis seda traktorikastitäit  kaugemale metsa äärde vaikselt viima hakkasin. Käruks  väikse Carina salvokelk, kuna õigel kärul oli ratas keevitusest lahti läinud. Loodan et Carinal oma roosade riietega nüüd keset suve ei tule isu keldri pealt kelguga alla lasta.  Minul lapse emale selgitusi anda ei ole soovi.

Kui oli läbi üks tüütus, hakkas teine. Sääsed. See ei ole lihtsalt võimalik mis toimub. Neid on nii palju et õhk on must. Ja nad on näljased. Minuarust ma isegi nägin kuidas üks mu küljest suure tüki hammustas ja seda siis koos sõpradega puu otsa verest tühjaks imema lendas.  Igasugu Off-id, lõhnad, ja sussud on täiesti võimetud nende röövlite vastu kes meil metsas lendavad. Ehk jah need aitavad väikeste õblukeste ja väetikeste gay-linnasääskede vastu. Kuid metsas, seal elavad tõelised, ürgset imemisjõudu täis sääsk-linnud. Kui sa vaatad neid lähemalt, näed et nad on päris lihastes. Tundub et kuskil meie läheduses asub nende treeninglaager, sest neid üles pumbatud, vihaseid ja täiuslikkuseni lihvitud taktikaga sääsesõdureid võib kohata isegi kohtades kuhu lihtsalt neil on võimatu saada. Igasugu võrgud, baldahhiinid, taimed ja muu prügi justkui annaks neile veel viha juurde. Eelmine nädalavahetus vahepeal mõtlesin et väikse Carina peab ööseks voodi külge siduma, muidu viivad ta minema. Nad ei jäta sind rahule ei süües, ei magades, ei wc-s, ega saunas. Kuigi olen praegu vaikses kohvikus, kuulen nende pininat juba minu poole tulemas ja keha hakkab sügelema...

Ainus lootus on see, et enamus sääsetarku lubab, et juuni keskpaigaks peaksid hakkama nad kaduma. Siis kaob ka pinin mu kõrvus...

Külalisi oodatesJ

Jesper