Thursday, December 6, 2012

Wednesday, November 28, 2012

Kui kerged on su jalad?

Google

Mina olen nüüd kahe päeva jooksul 3 tundi meie joogastuudios kaasa teinud. Tunnistan, viimasest trennist on vahele jäänud enam kui kuu.
Joogaõpetaja teadis rääkida, et jooga aitab rahutut meelt kontrolli alla saada. Ma olen nõus küll päevas ühe tunni pühenduma sellele, et oma meelele õige siht anda ja seega terve ülejäänud päeva rahuliku meelega olla. Imeline on peale hommikujoogat päeva alustada- oled enesekindlam, keskendunud ja rõõmu teevad väikesed asjad =)
Pean tõdema, et esimesel joogatunnil oli keha veel kange ja painduvusest ei saanud juttugi olla. Lõunal tegin veel ühe joogatunni kaasa ja tunni lõpuks hakkas keha taaskord venitustest rõõmu tundma.
Teisipäeva lõunane joogatund oli mõnusalt energiat andev ja õpetas taaskord sügavalt hingama. Uskumatult kerge viis kõik stress ja mured endast välja saada. Lihtsalt hinga sügavalt sisse ja välja. Julgustan- tule proovi meie joogatunnis kuidas ka meel hingamisega ühendada ja tulemuseks on mõnus rahu ja head mõtted- terve päev =) Või tee proovi- kui tunned, et hakkad tasakaalust välja minema, siis hinga kolm-neli korda keskendunult sisse ja välja. Elu on lihtne, tuleb vaid hingata =) Õieti hingamine teeb jalad kuidagi kergemaks. Täitsa uskumatu, aga nii see on =)

Nautige elu!



Tuesday, November 27, 2012

Kõik on võimalik


Parim viis end motiveerida, on leida endale head eeskujud. Mind inspireerivad eakad, kes on paljudest noortestki tragimad. Vaatan imetlusega seda, kui eale vastupidiselt võetakse ette veel üks, või kasvõi esimene ülikoolitee. Kui east hoolimata julgetakse astuda samm tundmatusse, et järgida oma teed ning algust teha elukutsega, mis sisimas on alati unistus olnud.

http://www.shape.com/lifestyle/mind-and-body/how-worlds-oldest-yoga-instructor-stays-young


Mina loen ja tardun suurest austusest vanaproua Tao Porchon-Lynch-i lugu lugedes. Daam on 93 aastane, maailma vanim joogaõpetaja, kes ei näita mingeid väsimistunnuseid. Küsimusele, kuidas ta inspireerib neid, kes kardavad, et ehk on spordi või joogaga liiga hilja tegelema hakata, vastab ta: ``vaadakem saja aasta vanuseid puid. Nemad taastavad end iga aasta, et siis taaskord õie puhkeda. Taasta ennast, loodus annab sulle parimad vihjed, kuidas seda teha! ``

Proua Tao Porchon-Lynch on kirjas ka Guinnessi rekorditeraamatus, kui kõige vanim joogaõpetaja. Ta annab joogatunde New Yorgis ja soovitab muretsemise asemel hoopis elu üle naerda.

Namaste !




Monday, November 26, 2012

Mis siis, kui raha ei oleks oluline?


Oled sa mõelnud, kuidas elada nii, et igal päeval oleks eriline väärtus? Et kogeksid iga nädala alguses suurt tuhinat oma asjade tegemiseks. Tunneksid, kuidas see, mida sa teed, inspireerib eelkõige sind ennast ja loomulikult seega teisi. Oled leidnud oma raja? Mida sa teeksid iga päev suure kirega, ka siis, kui raha selle eest ei saa?

http://youtu.be/8nif01WZ9aI

Kui sa veel ei tea, mis on see sinu ASI, mida soovid teha, siis ehk aitab see, kui hakkad ennast rohkem kuulama ja jälgima. Mina soovitan enda tee leida läbi kogemuste, kunsti ja jooga. Ent küllap on see igale inimesele individuaalne, kuidas oma tee leida.
Meditatsioon võib tunduda esmalt üks raskemaid viise aega veeta. Ent kui lubad vaikusel kord kõnelema hakata... siis imestad, kus maailmas elasid enne.... Tee joogat!=)


Namaste

Tuesday, October 9, 2012

Rõõm on suur




BugMe on kikilips-pross. 


Imelist sügist ja et tuuled ka Teile unistused lähemale tooksid!
Namaste!

Friday, September 21, 2012

Mis edasi ?


Kikilips-pross by Namaste

Nii nagu sügis toob muudatusi looduses, on ka uued tuuled meie elus puhumas. Tuul on lausa meid ühes võtnud ja tagasi suurlinna elusse ja melusse toonud.

Kuna meie Eidapere kodu on veel natuke liiga metsik, et seal talve veeta, otsustasime lumised kuud see aasta  linnas olla.

Päris tore oli puhtasse ja valgesse linnakorterisse saabuda. Uskumatu naeratuse tõi huulile jooksev kraanivesi... Pesu pesin suurima rõõmuga, aegajalt isegi ühe kaupa ... Mina pesin, ent masin tegi kogu töö. Pole midagi öelda, väikesed mugavused tunduvad tõelise luksusena. Nii ongi meie päevad siin linnas justkui spa-eluna möödunud. Kõik on nii käe-jala lähedal. Tuleb isu kommi järgi, lippan 7 min poodi ja kommid ongi põses. Maal lugesime nädalapäevi ja meelitasime sõpru-sugulasi külla. Küsimuse peale: `` Kas miskit linnast vaja ka ``, said nad alati ühte moodi vastuse : `` Kommi!``

Elu viimased nädalad linnas on olnud kuidagi teistmoodi- uues rütmis ja kuidagi mugavam. Huvitav on aga see, millise mõtteni ma vaid paar päeva tagasi jõudsin. Olin parasjagu taaskord vannis- seda teen ma siin pea igal õhtul. Ligunesin ma siis soojas vannivees, keha kuidagi vanni väikesesse põske väänatuna ja korraga tuli mulle meelde loomaaed. Olen suur loomaarmastaja ja noorena käisin pidevalt loomi seal uudistamas. Nüüd enam loomaaeda ei kipugi, natuke kahju on metsikut looma väikeses puuris vaadata. Eriti kurvaks teevad mind karud.Vaadata, kuidas need suured metsloomad kiviseinte vahel edasi-tagasi tatsavad, aegajalt ent minibasseini kastavad. Ent just see väike suplus ebaloomulikus basseinis tuligi mulle meelde, kui ma parasjagu vannis, ebaloomulikus asendis vedelesin. Imelik, miks on inimene selline, et loomad puuri paneb ja vähe selltest, ka ennast kiviseinte vahele pressib.

Mulle meenus see, kuidas ma suvel maal, kasvava täiskuu taustal paljalt rabavette hüppasin ja tundsin, et rohkem vaba ei saakski olla. Ent näed, siiski tulime ju talveks linna. Ehk ei olegi me nii ``metsikud``, kui algul arvata võis. Mugavus linnakorteris sai see talv veel võitu.

Ent siiski, oleme kalliga ühisel arvamusel, maaelu on meie südamesse jäänud. Seda mõtet me niisama minema ei heida.

Mis me siis teeme, et linnaelu ei tunduks nagu puuriloomal? Proovime taaskord asju omamoodi ja ehk natuke teistmoodi. Tahate teada, mis me teeme...? Varsti varsti saate teada =)