Koduleiva tegu

Meil on kalliga nii,et naudime suurima hea meelega lihtsat Eesti toitu. Küllap mõjus meile pooleteise aastane maailmarännak, kui mustast leivast võisime vaid und näha. Nüüd tõdeme rõõmsalt, et sprotivõileib on üle kõige. Heeringas kartuliga on jumalik. Kohupiima-hapukoore lurr suhkurga viib keele alla.

Et meie majas leib on kõrges hinnas, otsutasin ka ise leivategu proovida. Selleks tuli mulle appi Jesperi tädi Merike. Sain oma elu kõige pikema retsepti kahe A4 lehe peal. Lisaks jagas Merike mulle palju väikeseid nippe ja andis kaasa purgi juuretisega.

Lugesin siis, et leib tuleb esmalt juuretisega ``käima`` saada. Seda soojas toas! Aega võib võtta 12-24 tundi. Seejärel tuleb massist tainas vormida ja sellel kerkida lasta. Mis võib toimuda soojas toas 1-12 tundi. Õde teadis rääkida, et tainast tuleb hoida nagu oma lapsukest. Tuuletõmme ei tule kõne allagi! Ja seejärel tuleb leiba küpsetada, esmalt 250 kraadi juures ja siis 200 kraadi juures, poolteist tundi.

Meil on siin puukütteahi. Õhtuti, kui tuli all, on maja soe. Hommikul hakkab tuba ``jahtuma``. Siis otsin mina umbes viie riidekihi alt sooja. Siis saabub jälle õhtupoolik, peremees tuleb tuppa ja maja saab uue sooja sisse.

No kuidas ma siis seda retsepti järgin? Huvitav, kui kaua see juuretis siis ``käib`` kui vahepeal on külm? Tegelikult ei saa arugi, kas segu ``käib`` või mitte. Ootan kannatlikult edasi, ehk ei valmi leib üldse, kui pole leib korralikult ``käima`` aetud.  Ma siis maalin seinu ja muretsen, kas toas on tuuletõmme või ei ole, ikka ju nagu väike lapsuke mul:).

Uurin õe käest, kuidas ta kirjeldaks ``käivat``juuretist. Mul mullitab küll, ent hästi väikeste mullidega! Mina nägin vaimusilmis, et ``käiv`` juuretis on nagu soomülgas- ajab selliseid mulle välja, et vaata, et eest saad. Õde, kui juba kogenud leivategija julgustab mind siiski jätkama ka imepisikeste mullidega ``käiva`` juuretisega. Teen taigna õhtul valmis ja panen kerkima. Ise unustan end loomingu valla ja tegelen veel maalimisega. Loomulikult avastan mitmed tunnid hiljem taignat piiluda. Minu meelest ei ole ta veel piisavalt kerkinud, nii et panen taigna ööseks sooja juba jahtunud ahju. 

Alles järgmise päeva õhtul võtan lapsukese uuesti ahjust välja. Kenasti on kerkinud ja nüüd vormin talle mugava aseme leivavormi.  Kallis on suure tule ahju teinud, alles südaööl julgen leiva taaskord ahju panna, seekord küpsema. Ilmselgelt olen juba väsinud, kuid poolteist tundi hiljem ei näita leib veel valmimismärke. Seega jätan leiva ööseks ahju.Nii oli toimunud leivategu ka kunagi ammustel aegadel.

Hommikul tunnen sees ilmselget ärevust. Esimese asjana piilun ahju. Väike hirm on, et öösel on leivast kuivik saanud. Veel hirmsasm oleks jälle söetükki leida. Ent üllatus on suur, kui leian enda eest täitsa ehtsa leiva moodi rukkileiva .

Vaatan oma lapsukest iga nurga pealt ja tõden, et leib on veel mõnusalt soe. Lõikan leiva lahti ja naudin vaatepilti, kuidas või armunult leivaviiluga ühte sulab.

Sööme kalliga suure rõõmuga koduleiba. Maitseb võrratult, täidab kõhtu kauemaks.

Tänud Merikesele heade õpetussõnade eest! Mulle meeldib koduleib rohke või, värske basiiliku ja meresoolaga. Jah, leivategu on üks pikk ja keeruline ettevõtmine Ent ainult nii saab lisaks kõhule midagi ka hingele!

Namaste!