Kõhklused ja kahtlused

Ega me kogu aeg nii roosa vati sees ka ei ela, kui ehk tundub teile me blogi lugedes. Ikka pannakse ju   fotoalbumisse  ainult ilusaimad pildid.

Tegelikult on ikka paar korda löönud sisse ka kahtlused ja kõhklused, et mida kuradit me siin maal teeme. Kipuvad  sellised mõtted tulema  just vihmaste päevade ajal, kui on sombune ja niiske. Istud jahedas toas, just on eest ära kukkunud köögi uks, kuna kogu uksepiit oli täitsa mäda. Tuba on sääski täis, katus jookseb läbi. Küttepuud on märjad, süüa ei viitsi teha, sest pärast peab kausis nõusid pesema.  Sauna soojaks ajamisega läheb paar tundi, kuigi tahaks just praegu sooja tuśśi alla. Voodi ümber on küll baldahhiin, kuid ikkagi ronivad meile voodisse pöidlasuurused mardikad- kust nad tulevad, jääb mõistatuseks.

 Wc-sse ei saa minna enne kui oled sinna lasknud sääsetõrjet ja siis 3 minutit oodanud. Muru kasvab nagu kuradi bambus, isegi silmaga on ta kasvamist näha ning  niitmisele kulub terve päev. Alati kui on veini isu, on ta just otsa saanud ja pood on 6 km ja ega sealt ole suurt ostagi. Internet kaob ära just siis kui oled üles panemas kaheleheküljelist postitust. Telefonilevi on üldse nagu kuuvarjutus. Rebane käib hoovi sittumas. Koristad maja kolm kuud, kuid siis saad aru et kolm kuud on veel koristada. Ukse piidad on nii madalad, et mul on juba tundetu arm tekkinud pealaele. Solgiämber saab täis just siis kui hakkad sooja voodisse minema. Veetünn saab tühjaks  just siis kui on kõige suurem janu. Kui tahad korra kuus saia süüa, leiad et hiir on sahvris pool sellest  ära söönud ja ülejäänus lihtsalt püherdanud.  Ja nii edasi ja nii edasi...

Ja enesehaletsus hakkab hinge pugema. Mõtled et mis elu ma elu elan. Kas ma 30-ndates tahtsingi sellist elu. Unistasin ju noorena et selleks ajaks on kõik paigas ja elu kindel ning rahulik.

Kuid see on see hetk, see väike hetk.Vahest kipud kuidagi sinna kinni jääma. Kui lased korraks ennast lõdvaks, tõmbad hinge ja mõtled suurema pildi peale, siis asi selgineb.

Rääkisime just kalliga ükspäev, et tundub nagu midagi ei toimu. Kuid tegelikult on viimased 6 kuud olnud päris kreisid-võtsime vastu uue aasta Cambodza jõelaeval, rändasime Vietnami mägedes, mängisime päris dinosauruse luudega Laoses, nautisime päikseloojanguid Tais.

Üllatasime oma sõpru ja vanemaid pisarateni, kolisime metsa elama, kirjutame raamatut ja alustame mõlemad oma ettevõttetega.  6 kuu koha päris hea. Nii et laske vahepeal ikka oma pilgul laiemalt rännata ja vaadake,mis toimub te elus  ja kas olete ikka OMA teel. Tundub et meie oleme.

Ainult head

Jesper