Returning to innocence...

No nii, meie lahkumisest kodumaalt on möödas täpselt kuu. Kolmkümmend päeva, mis kippusid Eestis nii kiirelt kaduma, et ei saanud arugi, kui juba jälle tuli kalendris uus lehekülg keerata. Ja tihtilugu oli nii, et tagasi mõeldes sellele möödunud ajale, ei meenunudki mida tehtud sai. Kuskil vist sai rabeletud ja liigutud, aga mida ja kus, sellest polnud aimugi. Aeg lihtsalt läks...

Siin aga proovime panna aega palju aeglasemalt käima. Katsume mitte tormata pidevalt kuhugile, vaid lihtsalt olla ja kuulata.

Tahan järjest lasta endalt maha voolata kõikidel jamadel millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis tegelikult mitte midagi mulle ei anna, vaid mind hoopis väsinumaks, vanemaks ja õnnetumaks teevad. Pesta maha kogu seda sitta, mida aastatega nii palju kehasse ja pähe kogunenud on. Et saada jälle puhtaks, rõõmsaks, nooremaks. Olla vaimustunud elust ja lihtsusest.

Viimased kuu aega siin on olnud tõeline tunnete rollercoaster. Nii meie omavahelised suhted Mariga, väikse Aaroni kasvatamine kui ka lihtne igapäevaelu on pandud saare poolt korralikult proovile. Siinne elukeskkond ja energia on lihtsalt nii puhas, et kõik sinu jamad ja probleemid ujuvad kohe lagedale.

Ma ei ole kuu aega vaadanud televiisorit, pole kuu aega lugenud Eesti uudiseid, pole kuu aega söönud liha ja pole kuu aega võtnud tilkagi alkoholi. Olen tegelenud jooga ja enda ravitsemisega - kõik selleks, et kuulata siis mis mu seest sealt siis üles tuleb. Ja põnevaid asju tuleb. Kuid kui ma tahan nendest vabaneda, tuleb neile julgeda ka otsa vaadata ja nendega tegeleda.

Peale esimest kuud olen kindlasti tervem, rõõmsam ja elujanulisem kui olin kuu aega tagasi, kuid pikk tee on veel minna…

P.S. Paljud on uurinud ja küsinud, miks me ei pea blogi meie tegemistest. Vastus on lihtne-järgmisel sügisel ilmub meie raamat MINU BALI, kus siis juba pikemalt räägime seiklustest, mõtetest ja tunnetest, mis kogu selle reisiga kaasas käisid.

Aga et mitte päris niisama lõpetada, siis väike video meie esimese kuu tegemistest: