Kallis talu ja loodus-me oleme tagasi!!!

Kas teate, me kallid sõbrad, kui palju hoiab meid kõiki kinni linn. Just praeguste kenade kevadilmadega tahaks tegelikult kõik me ennast lahti rebida kogu sellest jamast, mis linnas toimub, kotid pakkida ja maale põrutada. Kui sul on võimalus minna ja sa kohale jõuad, siis see on nii uskumatu tunne kuidas su maakoht on sind oodanud ja kui palju tal sulle pakkuda on just nüüd, kui kevad on ennast üle Eestimaa laotamas.

Nüüdseks me seikleme koos natuke üle 2-aastase tegelasega oma kodumaal. Ta on kindlasti ka meie üheks suuremaks inspiratsiooniks, miks iga esmaspäev maale sõita.

See hetk, kui viskad linnast kaasa võetud kotid maha, saad tennised jalast visata. ning üle pika aja paljajalu käia.

Need väikesed õied teevad mulle alati meelehead. Varsti-varsti kummardun ma siia, et suu magusaks saada...

Esmalt on kogu õu mõnusalt metsik. Kõik on ilus ja õitekohev, kuid kõikjal kõrvetab. Kallis alustab niitmisega ja kodu saab hoopis uue ilme.

Mina korjan kiiresti, enne niitmist, kõik lilled õue pealt. Ning toad täituvad õieiluga.

Õpetan pojale, et need lilled oskavad öösel oma õied kokku tõmmata ja koos meiega tuttu jääda. Päikesevalguses aga avavad nad oma õied uuesti, nagu meie oma silmad.

Poja vaatab huviga, kuidas kallis niidab ja harjub esmalt uue vahva olukorraga.

Me vaatame ja kuulame Aaroniga kuidas puud sumisevad- praegusel ajal mesilased naudivad õunanektarit.

Siis, kui päike hakkab kukkuma, teeme plaani minna rabasse.

Kallis ja poja teevad samal ajal meesteasju- kaevavad ja otsivad vihmausse. Aaroni ülesanne on need kenasti karpi panna.

Jalutame mööda uut puidust matkarada rabasse. Poja peatub, et vaadelda rabakärbest, kes on veel kevadiselt natuke uimane. 

Hetk hiljem olemegi rabajärve ääres ja õng on sisse visatud.

Rabas on hea, sääski pole. Päike on nii soe, et korraga on tunne, et Eestis me küll sel ilusal kevadpäeval ei ole. Kallis püüab kala ja poja puhub seebimulle.

Mina teen meile ajaviiteks väikese pikniku.

Ja siis ta tuli- meie esimene koger!

Poja tahtis kindlasti ka kalakesele seda leiba jagada, mida ta ise sõi. Lahke mees! 

Selleks ajaks, kui päike loojuma hakkas, oli meil juba kalakesi päris palju.

Viisime nad meie talu juurde, et lasta nad tiiki. Seal ootavad neid juba ees kolm kuldkala, ning neli Siberi amuuri. Uhke perekond meil tiigikalu juba.

Õhtu veedame perega kamina ees. Kallis asetab sinna suure pannitäie kartulit, juurikaid ning toorvorsti. Õhtusööki naudime otse pannilt ja suure toa põrandal. Mõnus alternatiiv!

Toas on hämar ja valgust lauamängule annab küünlavalgus. 

Samal ajal õues polegi nii pime, kui toas. Loodusel on oma valguslaternad- meie väga vanade õunapuude õied on uskumatult ilusad!

Hommik maal on meie jaoks alati nauding. Laps leieab endale ise tegevuse  ja imeline tunne on end hommikul esimese asjana paljajalu hommikukaste sees leida.

Maale!

Mari