Hommik tervitab sooja päikesega. Varjud õunapuu all annavad aimu sellest, et meie ajame end voodist välja piinlikult hilja. Maarahvas läheb sel ajal juba lõunauinakule, ent meie ei suutnud pikka maaund kuidagi kärpida.
Kall astub hommikumantlis õue ning asub kohe kasemahla tooma.
Kevad on maapõuest välja end sirutanud. Kõikjalt on näha värvide saabumist.
Päeva alustame õues päikese käes pannkookidega.
Lihtsalt igati tervendav on erksinist taevast vaadata. Kui sedasi suu ammuli taevast kiigata, siis näeb kindlasti kevadisi linnuparvesid saabumas. Isegi sellel pildil on üks parv kõrgelt-kõrgelt tabatud.
Sinililled rõõmustavad kraavipervesid.
Linnarahvas päris, kas maal maru palju lund ei olnud? Ma ütleks, et lund oli vaid õige pisut ja võib öelda, et on aeg, mil lumi ei ole enam külm...
Raba peal võtab mind vastu juba suvemetsa meenutavad värvid.
Väikesed kevadkäbid. Ma ei ole just männiekspert, aga loodan sügisel ühe priske käbi pildi sellest puust teha.
Rabajärved meenutavad sulajää all soolvee järvesid.
Õu saab meeldiva suitsuliha aroomi. Kallis veedab päeva mehise söögi valmistamisega.
Meie ``linnanaaber`` Mamo perenaine Margit Hagomaa soovitas mul esimese rohelise kindlasti nahka panna. Nii ma kogungi väetoitu ja serveerin seda marineeritud peedisalatil. Nagu ikka mulle kohane, mainin kallile: ``salat võib kõrvetada...`` ise vaikselt itsitades. Kallil tardub kahvel poolel teel suule ja talle meenub eelmine kevad, mil tõesti salat natuke kõrvetas... No ma valasin keeva vett oma väetoidule 3 korda peale, rohkem ei raatsinud seda tuleveega sopsutada. Nii et mugin suurema osa salati ise ära ja tõden- kõrvetab tõesti!
Veedame kogu päeva õues, ninad päikese poole suunatud.
Paremat viisi akude laadimiseks on raske leida.
Peaegi oleme tagasi metsa vahel....
Namaste =)
