Juba pikemat aega haudusime plaani linnast maale sõita. Elu linnas on nii enda keerisesse tõmmanud, et väga raske oli ühist aega leida, et aeg lihtsalt maha võtta ja armsat maakodu külastada.
Jõudsimegi kohale vaikselt loojuma asuva päikesega. Vastu võttis suur puhas õu, kaunistatud kõige ilusamate kevadlilledega.
Kallis asus kohe ahju kallale, et niiskus majast välja kütta. Peagi lendas taeva poole esimene signaale meie kohale jõudmisest. Vanad indiaanlased oleksid sellest suitsujoast kindlasti tervitussõnumid välja lugenud.
Viskan ennast pikali kamina ette. Tuli praksub ja iga söetüki valmimisega muutun ma rahulikumaks ja rahulikumaks. Naeratus kipub jälle suule, just seesama naeratus mis meil kalliga pidevalt maal ees on.
Hakkan koju naissoojust tooma. Õu on lillesülemis, istun kõige selle ilu keskel ja nopin kõige kaunimad meie tuppa.
Loeme vanaisa päevikust, mida sel samal kuupäeval 90.-ndate alguses tehti.
Kall rõõmustab eelmine aasta valmistatud ukse käepideme üle. See on maja poolt omaks võetud ja ei kriiska enam uue lisana.
Esimeste tundidega hakkab tibutama meie anumasse kasemahla.
Päikese loojanguga ei vaiki linnukoor. Nad on justkui suure pingutusega oma nokkasid taltsutanud terve pika talve. Ei need enam koos püsi...
Kui kodu sai hea soe, asus kallis sauna kallale.
Võtsime keset paksu metsa öösauna, rüüpasime peale värsket kasemahla.Viimaks otsustasime siiski keha nii kuumaks ajada, et ikka korra ka tiigivees end karastamas saaks käia.
Nii jooksimegi üle hoovi tiigini ja sulps... Maa oli härmas ja krõbises me palja jala all. Mets kajas meie rõõmuhõigetest.
Hommikusest ärkamisest juba järgmises postituses....
Namaste!
=)
No comments:
Post a Comment