Thursday, June 28, 2012

Tund enne päikesetõusu




Valmistun õhtul ärkama juba paar tundi peale uinumist. Viimastel päevadel on õhtutunnid pilvitud ja selge taevas on minuga juba mitmendat õhtut kõnelenud. Tunnen, kuidas loodus kutsub mind koos temaga päeva alustama.

Minu ,,tund enne päikesetõusu´´ algab veerandtunnise sissemagamisega. Keeran kella edasi, soe ja pehme voodi ei lase mul nii kergelt ärgata. Ent siis manan endale silme ette selle ilu ja energia, mis mulle hommikutundide päikesetõus kingib.

Olin eelmisel õhtul otsustanud, kui näen toas riietuda ilma lampi süütamata, siis asun mitme kilomeetri pikkusele teele. Nii ma hommikul riietungi kiiresti ja vaevata poolhämaras toas, haaran kaasa fotoaparaadi ning õuna ja lahkun kärmelt.


Ehkki sooviksin näha varajastel hommikutundidel loomi , tunnen  kuidas natuke ka kardan. Liigun mööda metsateed ja vaatan pidevalt enda taha ning kõrvale. Vahepeal seisatan, et kuulatada. Küllap tunduksin ma kiskjale ideaalse saagina. Korraga meenub, et meie rabas elab hunt ja viimaste juttude põhjal lausa hundipere. Kuid pigem hirmutaks mind suur põder, kui see minu läheduses end ilmutaks. Tunnen aegajalt loomade lõhna. Jälle peatun ja kuulatan. Udu ja paks mets on mu ümber - olen üksi ja samas kõike muud kui üksi. Otsustan, et täna ma siiski loomi aasale, mis asub keset paksu metsa, vaatama ei lähe.



Suundun rabateele , et plaanipäraselt päikest tervitada. Kogu tee on mind saatnud lindude hääled. Iga minutiga läheb see valjemaks ja kirevamaks. Kodust lahkudes kuulsin vaid kägu. Kukkus nii ,et kogu vaikne mets kajas tema kummalisest laulust. Siis lisandusid vidinad ja vadinad. Nüüdseks on seda nii palju , et tunnen, kuidas see hääl hakkab mind mediteerivasse seisu viima.


Ronin vaatetorni tippu. Seal võtab mind vastu hommikune tuul. Meenub , et väidetavalt on päeva üks külmemaid hetki just päikesetõusu ajal. Hingan paar korda sügavalt sisse ja hakkan siis sooja endale tegema. Küllap nägi see midagi indiaanitantsu moodi välja. 


Kuulatan ,vaatan ja tajun. Päike annab endast juba natuke märku. Taevas on kollaka tooni võtnud. Esimesed leegid hakkavad end  läbi süsimusta maastikusilueti  pressima. Sookured tervitavad päikest kõige müstilisema heliga.



Vaatan, kuidas kunstnik ``loodus`` värvidega mängib. Iga minutiga muutuvad toonid pilvedel, rabavee peegeldustel ning maastikul.





Tervitan päikest naeratusega ja tunnen, kuidas süda tuksub keskendunult.  Lausun mõttes sanskriti keeles tänuavalduse ``Namaste``!




Monday, June 25, 2012

Pojengivahu lummuses


Ma olen pojengivahust nii lummuses, et sooviksin oma pea nende lopsakate õite sisse suruda, just nii nagu iga mees lopsakast rinnasülemist unistada oskab.


 Kõik see ilu saab alguse ühest väikesest õienupust, mis endas meetrite jagu kroonlehti ja ilu peidab.


Ta kogub endasse kogu päikese ja hakkab paisuma


Kuni tekib üüratu õievaht


Namaste!

Sunday, June 24, 2012

Kuidas meile Jaanid tulid



Ennustasime juba varakult õunapuu õite, pääsukeste lennu ja rebase isu järgi , et seekord on vaja Jaanid üks päev varem pidada. Ja nii saimegi selle tähtsal päeval päikest ja õiget suveilma nautida. Jaanipäev ongi ju üks suur ilma-pidu. Kõik räägivad ilmast!


Meil oli nii soe, et jahutasime end ``rabarannas`` . 


Tõdesime, et rabas tõesti vajub


Arvasime, et munad ja vein võiksid hästi sobida - murumängudel


Mune lendas igas suunas


Peale mitme klaasi veinidegusteerimist tuli need lihtsalt osavalt kinni püüda


Leidsime, et elu teevad magusaks lapsed ja maasikad


Ja üks õige suur lapsehoidja - baldahhiin


Leidisme Jaaniussi


Ja viimaks süütasime ka tule


Ootasime rebast, tema aga ootas, kuni külalised lahkuvad... ja siis ta tuli! 

Namaste!


Wednesday, June 20, 2012

Mesilasvahaküünlad

Mind on alati võlunud erinevad küünlad. Minu jaoks tekib küünlavalguses ruumi eriline rahu ja energia. Talvel ei saagi õhtuid nii mööda saata, et ma kas või ühe küünla ei süütaks. Ent nüüd, suvel , muudan toa hubasemaks siis, kui õues on hall ja vihma kallab oavarrest. Siis on toas pehme kollane kuma. Vaikselt põleb küünal, mille leek ei kustu tuule tõttu, mis õues puid rapsib. 


Austraalias elades tutvustas mulle üks sisustuspoe müüa, miks just valida mesilasvahast tehtud küünal.Ma polnud ise selle peale tulnudki, et tavalised küünlad võivad õhu toas jääkainetega täita.  Ma ei hakka kirjutama, mida kõike üks küünal eraldab põlemise käigus aga olgu öeldud, midagi head selles ei ole.
Ent mesilasvaha küünal on looduslik ja nagu puhtast loodusest tulnud asjadele omane on sellisetel küünaldel hulganisti häid omadusi.


Näiteks muudab mesilasvahaküünal ruumi täis negatiivseid ioone. See puhastab õhku, sama moodi nagu seda teeb raju vihmatorm õues. Just negatiivsete ioonide tõttu tunneme , kui hea õhk on mere ääres.
Samuti mesilasvaha küünlad rahustavad, seega on hea neid põletada magamistoas. Tasakaalustvad hormoone, leevendavad allergiat ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga- üks väärt kraam looduselt!
Mind võlub ka nende looduslik päikesesoe kollane toon ja eriliselt magus aroom. Ja nii ma siis otsustasin ise mesilaste moosist küünlaid valmistada. Jagan seda ka teiega.
Ostisn loomapoest kõrjepõhja. Immutaisn puuvillast lõnga sulavahas. Keerasin küünla rulli ja valmis ta oligi. 
See on ikka nii ,et head asjad on tegelikult imelihtsad! 







See on ikka nii ,et head asjad on tegelikult imelihtsad! 
Namaste!

Sunday, June 17, 2012

Hõbedane tiivameri



Mis saab olla ilusam kui kojusõidul ratta seljas, tõuseb maapinnalt õhku hõbedane tiivameri. Tunned kuidas kerkid ka, natukene kõrgemale armsast maapinnast, lased tuulel end kanda ja siis peatud, et vaadata kas oli see unes või ilmsi.



Päikesevalgust täis hõbedane pilv laguneb mitmeks imeliseks tiivapaariks. Udusule peensusega  laskuvad nad taaskord maapinnale. Päike maalib kunstiliselt  nende helevalgete kehade kontrastiks tumedad varjud.


Lõpuks on käes hetk, mil nad lubavad ennast imetleda. Ja siis ma vaatangi. Esmalt vaatan eemalt, nii moodustuvad nad koos ühe orgaanilise kogu. See nagu hingab-korra tõuseb sealt üks tiivapaar, siis mitu. Korraga maanduvad kõik.


Siis ma astun lähemale, nii lähedale, et ise enam ei julge hingata. Ent viimaks on käes aeg, mil nad ei märka muud kui oma maailma. Ma siis vaatan lähemalt ja kohe hästi lähedalt ja aina ilusamaks läheb. Kümblen selles hõbedased tiivameres.



Vaatan seda imelist jõge, mis nende tiibades voolab ja oma teekonna on rajanud. Imetlen õrna keha, mis graatsiliselt tuulel end kanda laseb.



Astun veel sammu tagasi, naeratan seda looduse purjeregati rivi silmitsedes ja lasen neil siis edasi hõbedase tiivamerena hõljuda.


Mari

Saturday, June 16, 2012

Kõhklused ja kahtlused


Ega me kogu aeg nii roosa vati sees ka ei ela, kui ehk tundub teile me blogi lugedes. Ikka pannakse ju   fotoalbumisse  ainult ilusaimad pildid.

Tegelikult on ikka paar korda löönud sisse ka kahtlused ja kõhklused, et mida kuradit me siin maal teeme. Kipuvad  sellised mõtted tulema  just vihmaste päevade ajal, kui on sombune ja niiske. Istud jahedas toas, just on eest ära kukkunud köögi uks, kuna kogu uksepiit oli täitsa mäda. Tuba on sääski täis, katus jookseb läbi. Küttepuud on märjad, süüa ei viitsi teha, sest pärast peab kausis nõusid pesema.  Sauna soojaks ajamisega läheb paar tundi, kuigi tahaks just praegu sooja tuśśi alla. Voodi ümber on küll baldahhiin, kuid ikkagi ronivad meile voodisse pöidlasuurused mardikad- kust nad tulevad, jääb mõistatuseks.


 Wc-sse ei saa minna enne kui oled sinna lasknud sääsetõrjet ja siis 3 minutit oodanud. Muru kasvab nagu kuradi bambus, isegi silmaga on ta kasvamist näha ning  niitmisele kulub terve päev. Alati kui on veini isu, on ta just otsa saanud ja pood on 6 km ja ega sealt ole suurt ostagi. Internet kaob ära just siis kui oled üles panemas kaheleheküljelist postitust. Telefonilevi on üldse nagu kuuvarjutus. Rebane käib hoovi sittumas. Koristad maja kolm kuud, kuid siis saad aru et kolm kuud on veel koristada. Ukse piidad on nii madalad, et mul on juba tundetu arm tekkinud pealaele. Solgiämber saab täis just siis kui hakkad sooja voodisse minema. Veetünn saab tühjaks  just siis kui on kõige suurem janu. Kui tahad korra kuus saia süüa, leiad et hiir on sahvris pool sellest  ära söönud ja ülejäänus lihtsalt püherdanud.  Ja nii edasi ja nii edasi...

Ja enesehaletsus hakkab hinge pugema. Mõtled et mis elu ma elu elan. Kas ma 30-ndates tahtsingi sellist elu. Unistasin ju noorena et selleks ajaks on kõik paigas ja elu kindel ning rahulik.
Kuid see on see hetk, see väike hetk.Vahest kipud kuidagi sinna kinni jääma. Kui lased korraks ennast lõdvaks, tõmbad hinge ja mõtled suurema pildi peale, siis asi selgineb.
Rääkisime just kalliga ükspäev, et tundub nagu midagi ei toimu. Kuid tegelikult on viimased 6 kuud olnud päris kreisid-võtsime vastu uue aasta Cambodza jõelaeval, rändasime Vietnami mägedes, mängisime päris dinosauruse luudega Laoses, nautisime päikseloojanguid Tais.












Üllatasime oma sõpru ja vanemaid pisarateni, kolisime metsa elama, kirjutame raamatut ja alustame mõlemad oma ettevõttetega.  6 kuu koha päris hea. Nii et laske vahepeal ikka oma pilgul laiemalt rännata ja vaadake,mis toimub te elus  ja kas olete ikka OMA teel. Tundub et meie oleme.



Ainult head

Jesper