See suvi talu juures palju toimetamist ei olnudki, sest enamus koristustöid ja korrastustöid, mis ei nõua suuri väljaminekuid, on tehtud. Kui nüüd soovime meie elamist veel paremaks muuta, oleks vaja juba ette võtta suuremad ehitustööd. Suvel sai Eesti Vabaõhumuuseumist kutsutud teadjamehed kohale, et nad saaksid meie rehielamule ausa hinnangu anda. Tuli välja, et maja on palju paremas seisukorras, kui me oskasime oodata. Kuid vajab siiski korralikku rahasummat, et elu seal veel mõnusamaks muuta. Nii et eks järgneval kevadel vaatame edasi, kuhupoole ja kuidas me edasi liigume.
Suve esimesel poolel nagu eestlastele kohane, oli minu põhiline tegevus muruniitmine. Õnneks jäid niitmisringid suve peale järjest väiksemaks, sest sain aru et ei ole mõtet looduse vastu võidelda. Kesksuveks oli saanud jalgpallisuurusest niidetud murulapist mitu korda väiksem plats koos radadega vajalikesse kohtadesse. Minu elu oli palju lihtsam ja eks igasugu metsaputukad ja mutukadki olid õnnelikumad.
Aja kulgemist näeb ka meie poja pealt. Väiksest beebist on sirgunud juba korralik tegelane, kes saab juba ema-isa juttudest aru. Teine asi on muidugi see, kui palju ta nendest juttudest välja teeb. Pättus.
Kogu see jutt kõlab justkui järelhüüe meie kenale suvele ja tõdemusena, et nüüd hakkab jälle peagi külm ja pime aeg. Kuid meie puhul see nii ei ole!!! Meie elu siin Eestis on natuke liiga mugavaks ja igavaks läinud, nii et nüüd on aeg jälle natuke oma silmaringi laiendada ja seigelda mööda maailma. Nimelt oleme järjekordselt otsustanud oma elu huvitavaks teha ja alates septembrikuust kolime kolmekesi Indoneesiasse, Bali saarele.
Lisaks sooja ja seikluste otsimisele on mul veel ka üks teine suur unistus täitumas. Nimelt sain alla kirjutada oma esimesele raamatulepingule. Raamat räägib Bali saare igapäevaelust ja kuidas meie, põhjamaa perekond sinna sobitume. Nii et ka see on üks suur põhjus, miks sinna saarele sõidame.
Praegu aga naudime veel Eestimaa soojust ja turvalisust:)
Jesper, Mari ja väike Aaron
No comments:
Post a Comment