Kikilips-pross by Namaste
Nii nagu sügis toob muudatusi looduses, on ka uued tuuled meie elus puhumas. Tuul on lausa meid ühes võtnud ja tagasi suurlinna elusse ja melusse toonud.
Kuna meie Eidapere kodu on veel natuke liiga metsik, et seal talve veeta, otsustasime lumised kuud see aasta linnas olla.
Päris tore oli puhtasse ja valgesse linnakorterisse saabuda. Uskumatu naeratuse tõi huulile jooksev kraanivesi... Pesu pesin suurima rõõmuga, aegajalt isegi ühe kaupa ... Mina pesin, ent masin tegi kogu töö. Pole midagi öelda, väikesed mugavused tunduvad tõelise luksusena. Nii ongi meie päevad siin linnas justkui spa-eluna möödunud. Kõik on nii käe-jala lähedal. Tuleb isu kommi järgi, lippan 7 min poodi ja kommid ongi põses. Maal lugesime nädalapäevi ja meelitasime sõpru-sugulasi külla. Küsimuse peale: `` Kas miskit linnast vaja ka ``, said nad alati ühte moodi vastuse : `` Kommi!``
Elu viimased nädalad linnas on olnud kuidagi teistmoodi- uues rütmis ja kuidagi mugavam. Huvitav on aga see, millise mõtteni ma vaid paar päeva tagasi jõudsin. Olin parasjagu taaskord vannis- seda teen ma siin pea igal õhtul. Ligunesin ma siis soojas vannivees, keha kuidagi vanni väikesesse põske väänatuna ja korraga tuli mulle meelde loomaaed. Olen suur loomaarmastaja ja noorena käisin pidevalt loomi seal uudistamas. Nüüd enam loomaaeda ei kipugi, natuke kahju on metsikut looma väikeses puuris vaadata. Eriti kurvaks teevad mind karud.Vaadata, kuidas need suured metsloomad kiviseinte vahel edasi-tagasi tatsavad, aegajalt ent minibasseini kastavad. Ent just see väike suplus ebaloomulikus basseinis tuligi mulle meelde, kui ma parasjagu vannis, ebaloomulikus asendis vedelesin. Imelik, miks on inimene selline, et loomad puuri paneb ja vähe selltest, ka ennast kiviseinte vahele pressib.
Mulle meenus see, kuidas ma suvel maal, kasvava täiskuu taustal paljalt rabavette hüppasin ja tundsin, et rohkem vaba ei saakski olla. Ent näed, siiski tulime ju talveks linna. Ehk ei olegi me nii ``metsikud``, kui algul arvata võis. Mugavus linnakorteris sai see talv veel võitu.
Ent siiski, oleme kalliga ühisel arvamusel, maaelu on meie südamesse jäänud. Seda mõtet me niisama minema ei heida.
Mis me siis teeme, et linnaelu ei tunduks nagu puuriloomal? Proovime taaskord asju omamoodi ja ehk natuke teistmoodi. Tahate teada, mis me teeme...? Varsti varsti saate teada =)
Jaaaaa... loen ja noogutan kaasa. Kaine mõistus ja, mis seal salata, ka laiskus on need, mis sunnivad meid abikaasaga kinnisvaraportaalides nö linnamaju vaatama. Samas ei raatsi me kuidagi enda metsakrundist loobuda ning mängima ikka ja jälle mõttega, kui mõnus oleks seal kasvava metsa vahel elada. Ainult meie. Lähim naaber metsatuka taga (teie "päris" maaeluga võrreldes on see muidugi tõeline tsivilisatsioonikese! ;D). Aga siis koputab kaine mõistus jälle unistavale südamele ja peab mõtlema sellele, et kuidas laps mõne aasta pärast lasteaias-koolis peaks käima hakkama. Kes teda viiks ja tooks? Mis saaks ringidest ja trennidest? Ja kas ma ise ikka tahaksin iga päev näiteks talvel suure lume ja libedaga 20 kilomeetrit tööle ja tagasi sõita? Aga mul on kuri kahtlus, et emba-kumba elustiili me ka ei valiks, midagi jääks ikka kripeldama... Maal olles tunned puudust sellest linnaelu mugavusest ja käepärasusest. Linnas olles unistad aga vaikusest, rahust ja iseolemisest. Aga hea on vähemalt teada, et meiesuguseid "kahepaikseid" on veel... ;)
ReplyDelete
ReplyDeleteTere Maarja,
tõesti, siis kui proovid elada maal, saad aru, millest tunned looduse keskel puudust. Ja kui elad linnas, saad aimu, kuidas hing looduse järgi igatseb. Ka mina tahan leida tasakaalu oma soovide seas, ent äkki siis, kui tasakaal on leitud, hakkan otsima tasakaalutust... =) Üha enam hakkan aru saama, et just PRAEGU ongi kõik väga hea.
Ent minul ei ole pisipere veel ja küllap sellega tulevad hoopis uued tunded ja mõtted. Vaatasin ka sinu blogi, uskumatult ilus visuaalne kogemus=)
Kahepaiksete unistajate terviseks!
Namaste!