Saturday, March 31, 2012

Namaste


In the end, it´s not going to matter how many breaths you took, but how many moments took your breath away. - shing xiong- Namaste!


Friday, March 30, 2012

Namaste






We all had the same parents many many years ago.
Namaste!

Namaste



When the student is ready, the teacher will appear. Namaste!

Thursday, March 29, 2012

Vahtramahla mekkima !





Varakevadine hea keelekaste on vahtrapuult kogutud mahl. Puule vajalik märjuke on täis elujõudu. Enamus mahlast on küll maapinnalt imetud vesi, ent vahtramahl sisaldab sahharoosi mineraale ja orgaanilisi happeid.

Nii me siis kalliga otsustasime ise ka vahtramahla lasta. Ent esmalt tuli puu leida. Kas teie mõistate puudel vahet teha, kui neil lehti pole ? Korraga arutlesin endamisi, kui vähe ma ikka tunnen oma kodumaa loodust.  Selgus, et vahtra puu on väga sümmeetriline.  Just sellist puud me otsisimegi. Ei leidnud.

Ometigi oskab meie naabrimees pikema mõtlemiseta erinevaid puuliike eristada. Küsimuse peale, mille järgi ta vahet teeb, rõkatab ta naerda ja tõdeb, et näha ju !


Nii me saimegi vahtramahla lahketelt naabritelt. Väga armas on naabrinaisega metsaservas kokku saada, et minu kaasa võetud tühi tanu vahtramahlaga täita.
Mina olin uue mahla üle nii uhke, et valasin ta retromeelselt vanasse piimapudelisse. Kork peale, silt külge ja sahvrisse. Kõik külalised said väejooki mekkida.

Loomulikult ei saanud me ka mööda vahtrasiirupi keetmise mõtetest. Ehkki mahl maitseb rohkem vee moodi, otsustasin seda keeta tasasel kuumusel, kuni midagi siirupilaatset tekkima hakkab. Kui olin nõnda paar tundi poti taga vedeliku kuumutanud, sain kinnitust sellele, mida targadki öelnud  Nimelt meie vaher sisaldab liiga vähe suhkurt, et siirup tekiks. Seega olin tunnistajaks sellele, kuidas vedelik kõrgel kuumusel aurustub. Liiga väärtsulik kraam, et seda nii õhku tõusta lasta.



Nüüd, kui mahlakogumise aeg on lõppemas, leidsime ka oma hoovi pealt vahtrapuu. Moraal- kui midagi otsid, otsi ikka oma nina alt. Teine versioon moraalist on-küsi nõu vanematelt ! Isa teadis kohe näidata, kus vaher asub.


Retseptitegu - praetud räimed


Kirjutan siia ühe väga hea räimeretsepti. Kindel see, et enamus on seda toitu söönud. Ent mina ikka ei saa aru, kuidas on nii, et toit tuleb ikka kõige parem siis, kui keegi teine seda teeb. Ja kui see teine on veel ema, siis on tulemus lausa jumalik. Nii ma siis rõõmustasin, kui ema linnast kaasa tõi kotitäie priskeid räimeid. Maakodus puhub tuul igast praost sisse, nii et köök on eriti hästi ventileeritud. Seega pole mureks ka hirmus praelõhn, mis selle super hea toidu valmistamisel kaasneb. Ma otsustasin kindlasti vaadata ja õppida, kuidas tema räimed alati nii hõrgud tulevad. Ema hakkas elegantselt räimi puhastama ja mõne hetke pärast ta juba paneeris ja praadis neid. Mina olin külaliste ja muude tegemistga nii hõivatud, et kogu protsessist sain osa võtta vaid selle kõige paremas etapis-kui esimesed räimed taldrikule ilmusid ja neid sealt pihta sai pandud.
Palusin siis emal kirja panna, kuidas käib üks õige räimetegu. Üldiselt on nii, et ema maitsestab alati tunde järgi... Loomulikult ajab see mind segadusse, sest kuidas ma saan sama moodi tunda nagu tema. Nüüd ema juba teab, et retsepti jagamisel tahan ma päris kindlasti teada ka koguseid. Armas oli see, kuidas ta siiski toiduvalmistamise kirja pani talle omasel viisil.

Ema jagatud räimeretsept.
Räim on eesti rahvuskala. Kilu on rasvasem kui räim. Osta 1 kilo räimeid. Pontsakamad on paremad, juhul kui neid on. Lihtsalt kalaliha jääb pärast puhastamist rohkem järgi.
Võta räim vasakusse kätte, nuga paremasse. Aseta kala lõikelauale. Eemalda pea, seejärel lõika kõht lõhki ja eemalda sisikonnd. Saba jäta alles, siis on pärast praadimist sellest hea kinni hoida ja suhu pista.
Kui oled sellega kenasti hakkama saanud, võta taldrik ja pane sinna 2 peotäit jahu ning kasta räimed ühekaupa jahu sisse.


Pane pann tulele, vala sinna head õli. Pane õli parasjagu, kuna jahu tõmbab õli päris palju sisse ja pann hakkab tossama. Nüüd aseta räimed pannile. Ah jaa, algselt pane pliidil kõige kuumem aste peale. Prae kuskil minut, siis keera pliidikraad umbes 1/3 vähemaks.

Prae mõlemalt poolt kuldseks. Mõlemalt poolt umbes kaks minutit. Ühele poolele riputa soola. Tunde järgi. Üks- kaks - kolm, siia- sinna, parema käega.



Nüüd kui räimed on kuldpruunid  tõsta nad taldrikule. Siia juurde sobib kindlasti hakitud till. Võta käärid paremasse kätte, juhul kui sa oled paremakäeline ja lõigu till kuldsetele räimedele peale. Jätka kuni kõik räimed on praetud. Kui näed, et õli on pannil vähe, lisa juurde.

P.S. Minu soovitus: võta praetud räime saba otsast kinni vastavalt sellele, millise käeline sa oled ja pista suhu. Soovitan musta leiva ja kurgiga.

Meie talu köök on alati avatud kokameistritele, tänud emale!

Wednesday, March 28, 2012

Maailma kõige andekam kunstnik



Uskumatu, kui palju suudab loodus üllatada hea kunstiga. Esmalt võib tunduda, et kus seda kunsti ikka näha on. Ent tasub vaid peatuda ja natuke pikemalt põrnitseda. Korraga avaneb nagu uus maailm. Nii ma jalutan ja tunnen aegajalt,  et olen justkui väga peenesse galeriisse sattunud.

Siit ülevaade sellest, mida maalis öökülm veele.








Ärge siis unustage aegajalt peatuda ja põrnitseda! =)

Tuesday, March 27, 2012

Hommikukohvi hea ja paremaga ehk viljakohv kitsepiima ja kaneeliga




Ehkki on nö. töönädala hommik , ärkan just siis, kui uni on otsa saanud. Jätan kalli veel unemaailma, teisel pool silmalaugusid rändama ja alustan oma päeva. Esmalt lükkan jalad kummikutesse ja lähen õue päikese kätte.


Tuppa tulles teen oma esimese hommikutule ahju. Kallis saab ka siis soojas toas ärgata. Uskumatu, kui mõnus on hommikul lõket vaadata ja tunda, kuidas soojus vaikselt tuppa hiilib.

Nüüd asun pliidi kallal toimetama. Täna valmistan endale hea sooja joogi. Selleks kasutan kitsepiima, mis on organismile justkui hommikune pai.


Kuumutan klaasi jagu kitsepiima ühe teelusika täie viljakohvi ja roosuhkruga. Kuna meil majas töötavat kella pole, siis teen kõike tunde järgi, no nii umbes kolm minutit võiks see segu keskmisel kuumusel keeda.
Et minu viljakohv saaks eriti hea, kurnan joogi ja lisan mett ning  kaneeli.
Ja nii ma istun, kevadpäikese käes, teki sisse mässituna verandal. Vaatan kellukesi, loen raamatut ja hingan sisse ürgmetsa värsket õhku.



Just siis, kui tundub, et ma olen täitsa oma ette, kaaslaseks vaid mu mõtted, krabistab keegi minu kõrval. Parajalt pontsakas sisalik on samuti  end päikese kätte tulnud soojendama.
Ma ei oskagi paremast hommikust unistada.

Kuidas ma oma hommikukohviga vitamiine ja muud head neelasin:
  • Kitsepiim sisaldab palju vitamiine B, B2 ja A . Kitsepiimas sisaldub rohkem kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja vaske kui lehmapiimas.Kitsepiima peetakse üheks looduse poolt antud imejoogiks tänu oma raviomadustele. Juhul, kui kunagi proovitud kitsepiim tundus vastumeelse lõhna või maitsega, siis tasub proovida parema kvaliteediga piima. Kui kitsed on puhtas keskkonnas kasvatatud, paraneb ka joogi maitse .
  • Kaneel on rikas antioksüdantide poolest ning kaitseb organismi rakke vabade radikaalide kahjustuste eest. Kaneeli antioksüdatiivne toime suureneb kokkupuutes kõrgemate temperatuuridega, mistõttu on seda hea serveerida soojades roogades ning jookides.Muuseas on kaneel hea kiudaine , raua ja mangaani allikas.
  • Mesi sisaldab C-, B1-, B2-, B6, PP ja K-vitamiini ja mitemeid mineraale.
  • Roosuhkrust leidub mineraale nagu kaltsium, magneesium, raud ja fosfor.
Ja kui vähegi võimalik, soovitan seda sooja hommikujooki juua õues, nina päikese poole suunatuna. Kas või lahtisel aknal kohvitass käsi soojendamas, nii saab väikese D- vitamiinilangu ka päeva esimesel poolel juba kätte.


Monday, March 26, 2012

Mida on meie talus külluses



Suure koristamise käigus leidsime asju, mida oli ülemõistuse palju. Huvitav on see, kui hea tunde tekitab liigsetest asjadest vabanemine. Peale nende piltide vaatamist soovitan ka teil peast läbi lasta millised asjad teie kodus tolmu on hakanud koguma ja kevadele omaselt üleliigsest vabaneda!

Mitu meetrit pitse.

 Suurema janu korral! 16 kannu!

 Küllap oli igal kääril oma ülesanne! Köögikäärid, juuksekäärid, küünekäärid,murukäärid, villakäärid ... Minul said ülesanded otsa!

Huvitav, milline sümfoonia see oleks, kui need kõik korraga äratama panna?

Iga pluusi jaoks oma raud!

Kui suur peab olema üks köök, et kõik need potid ära mahutaks?

Need on ainult mõningad ämbrid, mis pildile jäid!

Kallis oli selle neljakümne pealise sõjaväe üle eriti uhke.

Kui nii palju oli sööjaid ka, siis ei vaja ükski eelnev pilt enam pikemat seletust!



Sunday, March 25, 2012

Sellel nädalal





Algas kaua oodatud kevad

Sirgusid majapervel esimesed kellukesed

Ärkasid talveunest mesilased

Toimus totaalne muutumine lumest poriks

Meelitasid esimesed sulaveed kalamehed jõgede äärde unistama

Soovisid liblikad pilvedesse lennata

Istustasime esimesed ürdiideed

Käisime ühe päeva vanust mullikat vaatamas


Foto: Kristi Ojasaar
Lasti kanad õue peale


Foto: Kristi Ojasaar
Valmistas õde peene mozzarella-chiabatta hommikueine

Foto: Kristi Ojasaar
Sai nuiajõudu kasutada

Foto: Kristi Ojasaar
Käisime soo peal loodust kaemas

Tuli abilisi seinu värvima


Sai ema tehtud toitu nautida

Käisid külas ülihead grillimeistrid

 Saabusid õuele esimesed värvid






Saturday, March 24, 2012

Aja kuldvaraait




Siin talus oleme leidnud palju raamatuid punasest veneajast, milles peituvad kuldsed sõnad ja õpetused. Jagame neid ka teiega. Alustame toiduteemal-see raamat on mõeldud noortele, kes koolis õpivad koka- ja kodukunsti.



Mnämm !


Friday, March 23, 2012

Värvimisfilosoofia




Täna võtsime siis ette oma magamistoa lae värvimise. Värv sai kaks nädalat tagasi ostetud ja seatmaalt on ta kapis sügelenud.  Meie aga unistanud oma magamistoa valgest laest. Kuid töid on niipalju olnud, et alles täna sai siis pintsel värviseks tehtud.

Päike paitas juba päris soojalt ning maja kasutamata tubades oli külmem kui väljas, nii et aeg oli oma valge unistus teoks teha.

Talumaja enamuste tubade seinad on üle löödud puitmaterjaliga, mis meenutab väga Keila-Joa suvilaid, mitte aga kena metsatalu. Ainult suure toa seinakatte materjali kohta oskas sõber antiigihuviline rääkida, et sellist laudmaterjali kasutasid vaid väga rikkad peremehed oma seinte katmiseks. Ma olin muidugi nõus...

Seinad jäävad järgmiseks korraks, kuid nüüd lae värvimisest.

Minu jaoks on sellised üksluised tööd, kus pead ühte ja sama liigutust tegema pikka aega, päris huvitavad, sest siis kipub mõte lendu tõusma. Mu tuttav jooksufilosoof kasutab näiteks jooksu selleks, et kuskile teisele teadvuse tasemele jõuda. Kahjuks minu mõtlemine jooksu ajal  sisaldab vaid üht mõtet- ,,Palju veel krt maad on,,. Nii ma kasutan lihtsamaid viise nagu rehealuste koristamine ja lagede värvimine kõrgemate jõududega suhtlemisel.


Üritasin siis kohe leida värvimise ja elu vahel seoseid, mis hakkasid lahti rulluma mida rohkem pintsliga mööda lage sõitsin.

Elan juba pikemat aega põhimõtte järgi, et kõike ei saagi korraga ette planeerida, kõike ette näha ja teada kõiki vastuseid oma tuleviku kohta. Paljud ju just seetõttu loobuvad oma unistustest kui hakkavad mõtlema mida kõike selle saavutamiseks vaja läheb ja kui kaua selleks aega läheb.

Nii et vaadates seda soontega- joontega, ebatasast ja nurgelist lage, hakkas mu laisk mina kohe mind kaitsma võimaliku ebamugavuse eest ja sosistas:,, Kle vaata kui suur see lagi on. Arvesta et kui käid rulliga üle, siis pead hakkama pintsliga soonte vahesid tegema ja ahjuääri. Ning siis pead rulliga uuesti tegema ja siis kindlasti jääb värvist puudu ning siis pead pooleldi värvitud lae all magama, ja samat värvi sa nagunii ei saa, sest sa loll ostsid selle kusagilt suvalisest Rapla kodutarvete poest  ja nii edasi ja nii edasi... Kuni tekkis mõte et peaks hoopis jalutama postkasti juurde (mis asub 500m kaugusel) ja kontrollima, kas me talu nimi on ikka postkasti peal, et postimees ikka õigesse auku kirjad pistaks (täielik lollus muidugi, sest kilomeetrite raadiuses pole ühtki teist talu).

Kuid ei, ma ei lasknud sellel ,,teisel,, võitu saada ja lükkasin vankri vägisi veerema. Alustasin värvimist nurk-nurga, plaat-plaadi haaval ja töö hakkas vaikselt edenema. Siin olemine on õpetanud mulle palju rahulikkust, mis omakorda avaldub tehtud töö kvaliteedis. Sest linnas kippus ikka suure hooga alustatud töödega juhtuma nii, et ajanappuse pärast sai paar naela vähem löödud või paar senti kuskilt kardinapuu otsast maha saetud, kuna enne oli valesti mõõdetud. Ja need asjad ikka kippusid kõige halvemal ajal alla kukkuma. Kuid huvitav on see, et vanadest mallidest on raske lahti saada. Nii peab ka siin ikka päevas mitu korda endale meelde tuletama, et kuhu sa kiirustad, aega ju on.


Mis on veel huvitav, et asjaga tegelema hakates ei ole sul aimugi, mismoodi nüüd see peaks siis välja tulema või mismoodi tulemuseni jõudma, siis asjale piisavalt keskendudes hakkavad su alateadvusest välja ilmuma põnevad teadmised. Meenub kunagi vanaisa kõrvalt õpitud tarkus naelte laest väljatõmbamise kohta, kui see saab valmis, siis isa räägitud lihvimissaladused ning selle lõpetamisel, televiisorist poole kõrvaga kuuldud pintsilitehnikad. Tööd alustades polnud neist aimugi, kuid töö ednedes nad kuskilt  mu pähe ilmuvad.  Ei tea ma kuidas ja miks see asi nii toimib, kuid ma tean et see toimib. Sest et ega sul talvel Pärnusse sõites auto tuled ei valgusta kohe kogu teed Tallinnast Pärnuni, aga sa ei muretse ju sellepärast. Teelõigud ilmuvad ikka su ette valgusesse sadade meetrite kaupa. Nii tasub ka elada, mitte muretseda pikalt ette. 

Kuid kogu see teadmatu teadvuse asi näitabki, et tegelikult kui sa ei kuula, sa ikkagi kuuled ja kui ei vaata, sa ikkagi näed, ning su aju lindistab kogu selle informatsiooni  ja pakib selle kuskile su alateadvusesse, et sealt siis kui õige hetk on, see välja võtta. Seetõttu peab ka olema väga ettevaatlik, mis jama kuulata, mida lugeda, ja mida vaadata. See kõik talletub su sisse, kuigi sa seda isegi võib-olla ei tahaks.



Nii vaikselt pintslit edasi-tagasi meditatiivselt liigutades ma esimese selle kevadise kuldnoka laulu saatel oma töö lõpetan. Pea veel mõnusalt värviaurudest uimane, sammun trepile päikseloojangu ajaks ja jällegi meenutatakse mulle miks ma siia tulin...


Ainult head

Jesper