Tuesday, November 15, 2016

Üks suur unistus on jälle teoks saamas


Lõpuks on valmis saanud ka meie pere Bali elust pajatav raamat MINU BALI. Jesper kirjutas ja Mari joonistas. Kutsumegi nüüd kõiki teid raamatu esitlusele 19. novembril kell 13.00 Solarise Apollosse. Kes aga kohale ei jõua, siis samal päeval peaks raamat ilmuma ka raamatupoodidesse, nii et hoidke silmad lahti:)

Sunday, June 19, 2016

Elu rabas


Raba õitseb:


Sookail


Vatitupsud 


Mustikas


Murakas


Naudime rabas vaikust 


Kallis täidab meie tiigi kaladega


Nii nad meie tiigis elavad


Karvane tegelane, kellest peagi saab liblikas


Ehk selline ööliblikas...


Tegin endale väljakutse- linnast maale jõudes, visaksin jalavarud nurka ja kõndisin kaks päeva paljajalu. Palju sain kõrvetada ja palju sai kividele astutud, kuid energia oli super hea!


Poisid mängivad palli ja poja täidab õue naeruga


Poja näitab näpuga sinisele lillele ja ütleb: `` Ära unusta mind!`` Küll on armas, kui lapsele jäävad vanaisa õpetatud tarkused kohe külge ja ta nendega järgmisel päeval meid üllatab.


Meile tuli ootamatu külaline rehe alla. Tuvi kogus end terve õhtu selliselt. Viisime talle lapsega leiba ja vett. Kardsin, et hommik toob kurvad uudised. Kuid rõõm oli suur, kui nägime, et lind oli oma teed läinud ja meile vaid korraliku koguse sitaõnne jätnud.


Kohe algab pojengide uputus

Mari


















Saturday, June 18, 2016

Kodumaised papagoid




Vahva juhtum oli meie kahe aastase pojaga. Istusin õues murul ja saatsin lapse tuppa vett tooma. Poja naases peagi ja teatas, et meie toas on papagoi. Hakkasin tema jutu peale naerma ja läksin põnevust näidates tema muinasjutuga kaasa: ``Ohoo- papagoi, küll on vahva maamaja meil, kui siin papagoid elavad!``
Mängisime pisut toas, kui kallis õuele tuli. Poja jooksis ka temale teatama, et meil on toas papagoi. Nüüd tegi see juba meile kõigile nalja. Saatsin poja tuppa, et ta ``papagoi`` kinni püüaks ja meile ka tooks näidata. Väikemees jooksiski tuppa ja naases alles mõne minuti pärast ning teatas: `` Ei saa kätte, nii kõrgel on``.
Lõpuks oli mul endal asja tuppa ning milline vahva üllatus, meie ``muinasjututegelane`` oli tõesi toas lendamas. Linnukeseks osutus küll pääsuke. Siit tuli minul kohe mõte- Pääsukesed ongi kodumaised papagoid.

Mari


Sunday, May 29, 2016

Kallis talu ja loodus-me oleme tagasi!!!

Kas teate, me kallid sõbrad, kui palju hoiab meid kõiki kinni linn. Just praeguste kenade kevadilmadega tahaks tegelikult kõik me ennast lahti rebida kogu sellest jamast, mis linnas toimub, kotid pakkida ja maale põrutada. Kui sul on võimalus minna ja sa kohale jõuad, siis see on nii uskumatu tunne kuidas su maakoht on sind oodanud ja kui palju tal sulle pakkuda on just nüüd, kui kevad on ennast üle Eestimaa laotamas.

Nüüdseks me seikleme koos natuke üle 2-aastase tegelasega oma kodumaal. Ta on kindlasti ka meie üheks suuremaks inspiratsiooniks, miks iga esmaspäev maale sõita.


See hetk, kui viskad linnast kaasa võetud kotid maha, saad tennised jalast visata. ning üle pika aja paljajalu käia.


Need väikesed õied teevad mulle alati meelehead. Varsti-varsti kummardun ma siia, et suu magusaks saada...

Esmalt on kogu õu mõnusalt metsik. Kõik on ilus ja õitekohev, kuid kõikjal kõrvetab. Kallis alustab niitmisega ja kodu saab hoopis uue ilme.


Mina korjan kiiresti, enne niitmist, kõik lilled õue pealt. Ning toad täituvad õieiluga.


Õpetan pojale, et need lilled oskavad öösel oma õied kokku tõmmata ja koos meiega tuttu jääda. Päikesevalguses aga avavad nad oma õied uuesti, nagu meie oma silmad.


Poja vaatab huviga, kuidas kallis niidab ja harjub esmalt uue vahva olukorraga.


Me vaatame ja kuulame Aaroniga kuidas puud sumisevad- praegusel ajal mesilased naudivad õunanektarit.


Siis, kui päike hakkab kukkuma, teeme plaani minna rabasse.



Kallis ja poja teevad samal ajal meesteasju- kaevavad ja otsivad vihmausse. Aaroni ülesanne on need kenasti karpi panna.






Jalutame mööda uut puidust matkarada rabasse. Poja peatub, et vaadelda rabakärbest, kes on veel kevadiselt natuke uimane. 



Hetk hiljem olemegi rabajärve ääres ja õng on sisse visatud.



Rabas on hea, sääski pole. Päike on nii soe, et korraga on tunne, et Eestis me küll sel ilusal kevadpäeval ei ole. Kallis püüab kala ja poja puhub seebimulle.


Mina teen meile ajaviiteks väikese pikniku.



Ja siis ta tuli- meie esimene koger!



Poja tahtis kindlasti ka kalakesele seda leiba jagada, mida ta ise sõi. Lahke mees! 



Selleks ajaks, kui päike loojuma hakkas, oli meil juba kalakesi päris palju.


Viisime nad meie talu juurde, et lasta nad tiiki. Seal ootavad neid juba ees kolm kuldkala, ning neli Siberi amuuri. Uhke perekond meil tiigikalu juba.


Õhtu veedame perega kamina ees. Kallis asetab sinna suure pannitäie kartulit, juurikaid ning toorvorsti. Õhtusööki naudime otse pannilt ja suure toa põrandal. Mõnus alternatiiv!


Toas on hämar ja valgust lauamängule annab küünlavalgus. 


Samal ajal õues polegi nii pime, kui toas. Loodusel on oma valguslaternad- meie väga vanade õunapuude õied on uskumatult ilusad!




Hommik maal on meie jaoks alati nauding. Laps leieab endale ise tegevuse  ja imeline tunne on end hommikul esimese asjana paljajalu hommikukaste sees leida.

Maale!


Mari














Monday, November 2, 2015

Returning to innocence...



No nii, meie lahkumisest kodumaalt on möödas täpselt kuu. Kolmkümmend päeva, mis kippusid Eestis nii kiirelt kaduma, et ei saanud arugi, kui juba jälle tuli kalendris uus lehekülg keerata. Ja tihtilugu oli nii, et tagasi mõeldes sellele möödunud ajale, ei meenunudki mida tehtud sai. Kuskil vist sai rabeletud ja liigutud, aga mida ja kus, sellest polnud aimugi. Aeg lihtsalt läks...

Siin aga proovime panna aega palju aeglasemalt käima. Katsume mitte tormata pidevalt kuhugile, vaid lihtsalt olla ja kuulata.

Tahan järjest lasta endalt maha voolata kõikidel jamadel millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis tegelikult mitte midagi mulle ei anna, vaid mind hoopis väsinumaks, vanemaks ja õnnetumaks teevad. Pesta maha kogu seda sitta, mida aastatega nii palju kehasse ja pähe kogunenud on. Et saada jälle puhtaks, rõõmsaks, nooremaks. Olla vaimustunud elust ja lihtsusest.

Viimased kuu aega siin on olnud tõeline tunnete rollercoaster. Nii meie omavahelised suhted Mariga, väikse Aaroni kasvatamine kui ka lihtne igapäevaelu on pandud saare poolt korralikult proovile. Siinne elukeskkond ja energia on lihtsalt nii puhas, et kõik sinu jamad ja probleemid ujuvad kohe lagedale.

Ma ei ole kuu aega vaadanud televiisorit, pole kuu aega lugenud Eesti uudiseid, pole kuu aega söönud liha ja pole kuu aega võtnud tilkagi alkoholi. Olen tegelenud jooga ja enda ravitsemisega - kõik selleks, et kuulata siis mis mu seest sealt siis üles tuleb. Ja põnevaid asju tuleb. Kuid kui ma tahan nendest vabaneda, tuleb neile julgeda ka otsa vaadata ja nendega tegeleda.

Peale esimest kuud olen kindlasti tervem, rõõmsam ja elujanulisem kui olin kuu aega tagasi, kuid pikk tee on veel minna…

P.S. Paljud on uurinud ja küsinud, miks me ei pea blogi meie tegemistest. Vastus on lihtne-järgmisel sügisel ilmub meie raamat MINU BALI, kus siis juba pikemalt räägime seiklustest, mõtetest ja tunnetest, mis kogu selle reisiga kaasas käisid.

Aga et mitte päris niisama lõpetada, siis väike video meie esimese kuu tegemistest: