Namaste: Mustikaretk

Minu üks lapsepõlve mälestusi maal elamisest on üks lõputu marjakorjamine. Ja loomulikult kõiksugused head ja paremad maiused magusate marjadega. Vanaema viis meid tundideks metsa. Ajal, mil me kõik koos marju noppisime, jagas ta metsa- ja elutarkusi.

Tänane mustikaretk aga erineb minu mälestustest. Nimelt asun ma teele rabale, mis asub loodusrajal. Seega, ei ole vaja end kurguni riietuda, kuna läbi paksu metsa mu tee ei vii. Hüppan ratta selga ja asun teele.

Usun, et maailmas on palju neid haruldasi kohti, kus peatub aeg. Need on salajased paigad looduses. Seal ei küsi keegi sinu käest piletit ja kohe kindlasti ei ole seal hordides turismibussid järjekorras. Tegelikult ei ole sellistes paikades parklatki ja massid pole seda kohta veel avastanud. Nii leidsime kaasaga rännates Uus-Meremaal unustamatu salapaiga. Eelmisel päeval olime hunniku raha maksnud, et kuumavee basseinides lõõgastuda. Pilet lunastatud, ootas meid ees ülerahvastatud turistivann. Järgmisel päeval sõitsime oma autobussiga teelt välja ja lasime end `` ära eksida``. Sattusime imelisse muinasjutumaailma. Kuumaveeallikas keset loodust. Üks paarike enne meid just startis sealt edasi liikuma. Silmes kilas neil umbes selline helk, mida mäletan filmist The Beach, kui noored puutumata saare avastasid. Julgustasid meidki allikale minema. Hetke pärast olimegi keset ürgset loodust kahekesi. Ehki õues oli tüüpiline sügisilm, koorisime me end porgandpaljaks ja hüppasime kuumaveeallikasse. Vihma tibutas, õues oli müstiline udu ja meie võtsime looduslikku vanni. See oli elukogemus! See oli salajane loodusaare.

Vot sellisena näe ka mina meie raba siin. Super, et siia on rajatud vaatlustorn ja läbi raba viib palktee. Ilma selleta ei julgeks ma küll rabaelu laugaste vahele kaema minna. Mustikale asudes teen ma peatuse just siin rabas. Temperatuur on suvele kohane ja ma tunnen, et soovin vesirooside vahele ujuma minna. Hüppan vette ja tõden- olen taaskord sattunud salajase loodusaarde paika.Õues on nii palav, et ma ei mana kleidikest selgagi panna. Lähen mustikale – kleit ämbris.

Rabatee ääres ilutsevad marjarüüs mustikapõõsad. Nii on ikka imeline marjul käia. Korjan alguses mitu peotäit suhu ja alles siis hakkan vaikselt vana piimanõud täitma. Metsakohin meenutab mulle mere häält. Tuulel on omad lained ja nii olengi ma justkui mere ääres. Korjan ju marju päevitusriietes. Isegi kiilid, kes mu silme ees tiirutavad, meenutavad oma muinasjutuliste erkaste värvidega korallkalu.

Viimaks ei jaksa ma enam marju ükshaaval põõsa küljest vabastada. Juba pikemat aega on mul mõttes jäätis, mis kodus ootab. Jalutan paljajalu mööda tulikuuma palkteed tagasi lauka juurde. Hüppan taaskord vette ja jahutan keha.