Friday, September 21, 2012

Mis edasi ?


Kikilips-pross by Namaste

Nii nagu sügis toob muudatusi looduses, on ka uued tuuled meie elus puhumas. Tuul on lausa meid ühes võtnud ja tagasi suurlinna elusse ja melusse toonud.

Kuna meie Eidapere kodu on veel natuke liiga metsik, et seal talve veeta, otsustasime lumised kuud see aasta  linnas olla.

Päris tore oli puhtasse ja valgesse linnakorterisse saabuda. Uskumatu naeratuse tõi huulile jooksev kraanivesi... Pesu pesin suurima rõõmuga, aegajalt isegi ühe kaupa ... Mina pesin, ent masin tegi kogu töö. Pole midagi öelda, väikesed mugavused tunduvad tõelise luksusena. Nii ongi meie päevad siin linnas justkui spa-eluna möödunud. Kõik on nii käe-jala lähedal. Tuleb isu kommi järgi, lippan 7 min poodi ja kommid ongi põses. Maal lugesime nädalapäevi ja meelitasime sõpru-sugulasi külla. Küsimuse peale: `` Kas miskit linnast vaja ka ``, said nad alati ühte moodi vastuse : `` Kommi!``

Elu viimased nädalad linnas on olnud kuidagi teistmoodi- uues rütmis ja kuidagi mugavam. Huvitav on aga see, millise mõtteni ma vaid paar päeva tagasi jõudsin. Olin parasjagu taaskord vannis- seda teen ma siin pea igal õhtul. Ligunesin ma siis soojas vannivees, keha kuidagi vanni väikesesse põske väänatuna ja korraga tuli mulle meelde loomaaed. Olen suur loomaarmastaja ja noorena käisin pidevalt loomi seal uudistamas. Nüüd enam loomaaeda ei kipugi, natuke kahju on metsikut looma väikeses puuris vaadata. Eriti kurvaks teevad mind karud.Vaadata, kuidas need suured metsloomad kiviseinte vahel edasi-tagasi tatsavad, aegajalt ent minibasseini kastavad. Ent just see väike suplus ebaloomulikus basseinis tuligi mulle meelde, kui ma parasjagu vannis, ebaloomulikus asendis vedelesin. Imelik, miks on inimene selline, et loomad puuri paneb ja vähe selltest, ka ennast kiviseinte vahele pressib.

Mulle meenus see, kuidas ma suvel maal, kasvava täiskuu taustal paljalt rabavette hüppasin ja tundsin, et rohkem vaba ei saakski olla. Ent näed, siiski tulime ju talveks linna. Ehk ei olegi me nii ``metsikud``, kui algul arvata võis. Mugavus linnakorteris sai see talv veel võitu.

Ent siiski, oleme kalliga ühisel arvamusel, maaelu on meie südamesse jäänud. Seda mõtet me niisama minema ei heida.

Mis me siis teeme, et linnaelu ei tunduks nagu puuriloomal? Proovime taaskord asju omamoodi ja ehk natuke teistmoodi. Tahate teada, mis me teeme...? Varsti varsti saate teada =)