Hõbedane tiivameri

Mis saab olla ilusam kui kojusõidul ratta seljas, tõuseb maapinnalt õhku hõbedane tiivameri. Tunned kuidas kerkid ka, natukene kõrgemale armsast maapinnast, lased tuulel end kanda ja siis peatud, et vaadata kas oli see unes või ilmsi.

Päikesevalgust täis hõbedane pilv laguneb mitmeks imeliseks tiivapaariks. Udusule peensusega  laskuvad nad taaskord maapinnale. Päike maalib kunstiliselt  nende helevalgete kehade kontrastiks tumedad varjud.

Lõpuks on käes hetk, mil nad lubavad ennast imetleda. Ja siis ma vaatangi. Esmalt vaatan eemalt, nii moodustuvad nad koos ühe orgaanilise kogu. See nagu hingab-korra tõuseb sealt üks tiivapaar, siis mitu. Korraga maanduvad kõik.

Siis ma astun lähemale, nii lähedale, et ise enam ei julge hingata. Ent viimaks on käes aeg, mil nad ei märka muud kui oma maailma. Ma siis vaatan lähemalt ja kohe hästi lähedalt ja aina ilusamaks läheb. Kümblen selles hõbedased tiivameres.

Vaatan seda imelist jõge, mis nende tiibades voolab ja oma teekonna on rajanud. Imetlen õrna keha, mis graatsiliselt tuulel end kanda laseb.

Astun veel sammu tagasi, naeratan seda looduse purjeregati rivi silmitsedes ja lasen neil siis edasi hõbedase tiivamerena hõljuda.

Mari