Mees ja naine

Olen pikemalt otsinud oma maailmavaatele mingisugust head sõna iseloomustamaks enda mõtteviisi ja käitumist. Siiamaani parim iseloomustav sõna on romantik. Ma tean, et see kõlab jube moosise ja imalana, kuid just äsja loetud kunstiajaloo raamat sellise vaste mu mõtetele andis. Nii nagu minu enda puhul nii ka romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest ja  ebatavalised tegelased. Mind huvitavad erakordsed olukorrad ja fantastilised kujud. Ei tunnista ma eriti ettekirjutusi, vihkan rutiini. Mul on suur huvi oma rahva ajaloo vastu- olen lapsepõlves saati suur  ajalooliste jutustuste fänn. Olen pikalt pidanud ideaalseks indiaanlaste elu kooskäes loodusega

Ma  vahin suu lahti filme keskajast, mulle meeldib pöörduda tagasi sellesse aega.  Minu jaoks on paigalseis ja stabiilsus raske, igasugune muutus tähendab aga paranemist. Ma ei väsi rõhutamast tunnete ja instinktide tähtsust. Mulle meeldivad kauged maad. Kuid seal olles on mu hing pooleks kistud igatsusest kodu, kuid kodus olles kaugete maade järele.


Mulle meeldib boheemlus- isikupära rõhutav ja tavaliste inimeste niiöelda normaalset elu trotsiv käitumine. Ma pean kunstnikuks olemist, loomisseisundis viibimist, tähtsamaks kui lõpetatud teost.


Ma väärtustan inimest koos tema puhaste tunnete, lootuste, õnne, hiilguse ja salapäraga. Mulle meeldib kui mehed on julged, ausad ja vaprad. Naised aga õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, truud armastajad, uhked ja kindlameelsed. Neid kõiki juhib loodus ja iseloomustab salapärasus.

Seda kõike saab läbi elada just siin maal olles, sest looduses loksuvad kuidagi iidsed mehe ja naise rollid hästi paika. Kumbki saab tegeleda sellega, mille jaoks ta loodud on ja milleks tal eeldumused on. Alguses meil siia tulle oli natuke mure, et mismoodi see tööde jaotus nüüd hakkab toimima, kuid kõik on justkui iseenesest paika läinud. Kalli valitsemispiirkonna keskus asub köögis ja köögist 5 meetri raadiuses asuvate aladega. Minul aga rehe all töötoas ja sellega ühenduses olevate aladega. Oleme vahel teinud reise teineteise valitsemisalasse, kuid sellest pole midagi head tulnud. Olen tabanud kallist leivapaki kinnitustraadiga juhtmeid põranda külge panemas või kahepoolse teibiga asju seina peale kinnitamas (Mis asi on üldse see kahepoolne teip? Naised kleebivad sellega tagasi murdunud küüned, pildid seina, riiete külge ehteid, kõike mis on katki-parandatakse sellega. Minuarust tuleks see ära keelata poodides)!  Ja vastupidi-kallis on tabanud mind näorätikuga saapaid puhastamas, vorsti koos nahaga närimas ja pahaks läinud jogurteid söömas. Nii et mees olgu ikka mees ja naine olgu naine.

Mis veel olen tähele pannud et looduses tulevad ka mehe ja naise erinevused välja väga hästi. Mina, kui iidne jahimees keskendun  ühele asjale ja teen seda kuni saak on käes, ehk asi on tehtud. Mind ei tohi segada mitte miski. Kuid kallis, kui iidne korilane nopib siit ja nopib sealt-lallallaaa.


Ta maalib vaikselt, samal ajal tal köögis keeb midagi, siis käib korjab lilli väljast ja vahepeal otsib netist leivaretsepti. Minul kui mehel on silme ees selge siht. Mina lõikan võsa- ei ole muud kui võsa, saag ja mina. Isegi see kui kallis kutsub lõunat sööma, olen natuke kuri et nüüd mingi muu tegevus tuli segama (Kuigi ise alles 30 minutit tagasi käisin 
palumas midagi süüa). 


Heaks näiteks sellest oli ka meie viimane koju tulek linnast. Rongipealt maha tulles mees läks looma tapma ehk kodu oli silme ees ja hakkas sirge sammuga sinna poole sammuma (Koju on 6 km rongi pealt). Naine aga korilasele kohaselt avastas põllult kured, keda kindlasti pidi pildistama, siis pidi pajuoksi korjama, siis pidi ojavulinat kuulama ja kõige lõpuks pidime minema metsa sisse kontrollima, kuhu need põdra jaljed ikka viisid. Minu jaoks oli see arusaamatu, läksime ju koju, miks me siis nii veel ringi siin seiklesime.


Ah jaa, meie viimasest linnakäigust-meid on hakatud kahtluse alla seadma selles maaelu nautimises. Eriti agar noomija on ühe uue toreda veinibaari omanik, sest igakord kui temaga kohtume, on see kuskil suuremal sünnipäeval, vahest kuskil veinilounges, vahest nooblis kunstipoes. Ja katsu talle siis selgeks teha, et tead, tegelikult elame me looduse järgi keset metsasid. Kuid kõigele sellele on selgitus. Ma olen elanud oma elu viimastel aastatel lihtsa tarkuse järgi- kõik peab olema tasakaalus. Ei tohi laskuda äärmustesse. Sest nii palju kui lööb see kellapendel ühelepoole, lööb ta ka teiselepoole. Seda on eriti näha just linnas elavate meeste peal. Nädal aega jutti töödatakse hullus stressis ja pingutades ning mitte millegile muule mõeldes ja siis reede õhtul lööb pendel teisele poole kui keeratakse lahti joogid ja lastakse pühapäeva hommikuni nii et maa on must. Muidu ju ei saa asja tasakaalu. Tean seda, sest olen ju ise samamoodi elanud.


Seetõttu, kui näete meid kuskil linnas head jooki nautimas või uut toidukohta proovimas- ärge ehmatage, me tasakaalustame vahepeal linnas oma elu! Et ikka see pendel liiga palju ühte suunda ei lööks:).

Meie kodus on punased veinid asendunud valgetega. Vanad targad oskasid öelda, et siis pole suvi enam kaugel...


Kõike head


Jesper