Värvimisfilosoofia

Täna võtsime siis ette oma magamistoa lae värvimise. Värv sai kaks nädalat tagasi ostetud ja seatmaalt on ta kapis sügelenud.  Meie aga unistanud oma magamistoa valgest laest. Kuid töid on niipalju olnud, et alles täna sai siis pintsel värviseks tehtud.

Päike paitas juba päris soojalt ning maja kasutamata tubades oli külmem kui väljas, nii et aeg oli oma valge unistus teoks teha.

Talumaja enamuste tubade seinad on üle löödud puitmaterjaliga, mis meenutab väga Keila-Joa suvilaid, mitte aga kena metsatalu. Ainult suure toa seinakatte materjali kohta oskas sõber antiigihuviline rääkida, et sellist laudmaterjali kasutasid vaid väga rikkad peremehed oma seinte katmiseks. Ma olin muidugi nõus...

Seinad jäävad järgmiseks korraks, kuid nüüd lae värvimisest.

Minu jaoks on sellised üksluised tööd, kus pead ühte ja sama liigutust tegema pikka aega, päris huvitavad, sest siis kipub mõte lendu tõusma. Mu tuttav jooksufilosoof kasutab näiteks jooksu selleks, et kuskile teisele teadvuse tasemele jõuda. Kahjuks minu mõtlemine jooksu ajal  sisaldab vaid üht mõtet- ,,Palju veel krt maad on,,. Nii ma kasutan lihtsamaid viise nagu rehealuste koristamine ja lagede värvimine kõrgemate jõududega suhtlemisel.

Üritasin siis kohe leida värvimise ja elu vahel seoseid, mis hakkasid lahti rulluma mida rohkem pintsliga mööda lage sõitsin.

Elan juba pikemat aega põhimõtte järgi, et kõike ei saagi korraga ette planeerida, kõike ette näha ja teada kõiki vastuseid oma tuleviku kohta. Paljud ju just seetõttu loobuvad oma unistustest kui hakkavad mõtlema mida kõike selle saavutamiseks vaja läheb ja kui kaua selleks aega läheb.

Nii et vaadates seda soontega- joontega, ebatasast ja nurgelist lage, hakkas mu laisk mina kohe mind kaitsma võimaliku ebamugavuse eest ja sosistas:,, Kle vaata kui suur see lagi on. Arvesta et kui käid rulliga üle, siis pead hakkama pintsliga soonte vahesid tegema ja ahjuääri. Ning siis pead rulliga uuesti tegema ja siis kindlasti jääb värvist puudu ning siis pead pooleldi värvitud lae all magama, ja samat värvi sa nagunii ei saa, sest sa loll ostsid selle kusagilt suvalisest Rapla kodutarvete poest  ja nii edasi ja nii edasi... Kuni tekkis mõte et peaks hoopis jalutama postkasti juurde (mis asub 500m kaugusel) ja kontrollima, kas me talu nimi on ikka postkasti peal, et postimees ikka õigesse auku kirjad pistaks (täielik lollus muidugi, sest kilomeetrite raadiuses pole ühtki teist talu).

Kuid ei, ma ei lasknud sellel ,,teisel,, võitu saada ja lükkasin vankri vägisi veerema. Alustasin värvimist nurk-nurga, plaat-plaadi haaval ja töö hakkas vaikselt edenema. Siin olemine on õpetanud mulle palju rahulikkust, mis omakorda avaldub tehtud töö kvaliteedis. Sest linnas kippus ikka suure hooga alustatud töödega juhtuma nii, et ajanappuse pärast sai paar naela vähem löödud või paar senti kuskilt kardinapuu otsast maha saetud, kuna enne oli valesti mõõdetud. Ja need asjad ikka kippusid kõige halvemal ajal alla kukkuma. Kuid huvitav on see, et vanadest mallidest on raske lahti saada. Nii peab ka siin ikka päevas mitu korda endale meelde tuletama, et kuhu sa kiirustad, aega ju on.

Mis on veel huvitav, et asjaga tegelema hakates ei ole sul aimugi, mismoodi nüüd see peaks siis välja tulema või mismoodi tulemuseni jõudma, siis asjale piisavalt keskendudes hakkavad su alateadvusest välja ilmuma põnevad teadmised. Meenub kunagi vanaisa kõrvalt õpitud tarkus naelte laest väljatõmbamise kohta, kui see saab valmis, siis isa räägitud lihvimissaladused ning selle lõpetamisel, televiisorist poole kõrvaga kuuldud pintsilitehnikad. Tööd alustades polnud neist aimugi, kuid töö ednedes nad kuskilt  mu pähe ilmuvad.  Ei tea ma kuidas ja miks see asi nii toimib, kuid ma tean et see toimib. Sest et ega sul talvel Pärnusse sõites auto tuled ei valgusta kohe kogu teed Tallinnast Pärnuni, aga sa ei muretse ju sellepärast. Teelõigud ilmuvad ikka su ette valgusesse sadade meetrite kaupa. Nii tasub ka elada, mitte muretseda pikalt ette. 

Kuid kogu see teadmatu teadvuse asi näitabki, et tegelikult kui sa ei kuula, sa ikkagi kuuled ja kui ei vaata, sa ikkagi näed, ning su aju lindistab kogu selle informatsiooni  ja pakib selle kuskile su alateadvusesse, et sealt siis kui õige hetk on, see välja võtta. Seetõttu peab ka olema väga ettevaatlik, mis jama kuulata, mida lugeda, ja mida vaadata. See kõik talletub su sisse, kuigi sa seda isegi võib-olla ei tahaks.

Nii vaikselt pintslit edasi-tagasi meditatiivselt liigutades ma esimese selle kevadise kuldnoka laulu saatel oma töö lõpetan. Pea veel mõnusalt värviaurudest uimane, sammun trepile päikseloojangu ajaks ja jällegi meenutatakse mulle miks ma siia tulin...

Ainult head

Jesper