Ruttu metsa

Kuna olen oma kallile kaaslasele pikemat aega lubanud, et kirjutan ka mõned read blogisse, siis täna võtsin ennast kokku ja katsun selgitada natuke oma mõtteid, et  miks ja kuidas selline otsus vastu võeti, et metsa elama minna!

Praeguseks hetkeks, kui oleme siin peaaegu elanud kolm nädalat, on meie ja linna vahele tekkinud juba mingi nähtamatu piir, mida eriti tihti ületada enam ei taha.

Usutavasti suudab see väike mõistujutt iseloomustada meie siinset elu ja suhet linnaga ehk kõige paremini:

Hunt tuleb keset talve näljasena ja külmetununa maja juurde ja kohtub koeraga. Koer ei väsi kiitmast kui hea elu tal maja juures on-toit on nina ees, saab soojas olla, kõik on hea ja tore. Ning koer teeb pakkumise, et jää ka siia- saad süüa ja sooja ning aitad mul maja valavata. Hunt vajub mõttesse, on juba jah sõna ütlemas, kuid siis järsku märkab,et koer on ketis. See ehmatab ta päris ära ning hunt jookseb vabana metsa tagasi. Peale seda hunt enam maja juures ei käi ja vahib kaugelt metsast koera ning mõtleb, et krt see koer on ikka loll küll, istub seal ketis. Aga samamoodi vaatab koer metsa poole hunti ja ei saa sellest aru, et krt see hunt on ikka loll küll, külmetab ja on näljas...

Ma ei laida üldsegi maha seda linnaelu, kindlasti on neid, kellele see väga istub. Kuid tulles tagasi pikalt maailmareisilt, kus sai rännatud vabade hingedena mööda dzungleid, mägesid ja jõgesid tundsin ennast Tallinnas kogu selle sagimise ja segaduse keskel kui ketis. Minu silmad olid muutunud, ma ei näinud enam samu asju mida teised inimesed nägid. Mul ei olnud enam vabadust.

Kuid mis oli huvitav, oli see, et tegelikult kogu see energia mis suurlinnas õhus on, haarab sind väga kergelt endaga kaasa. Kogu see infotulv, kogu sagimine, kogu see müra mida sulle pidevalt peale pressitakse teeb oma tööd väga hästi. Peale pooleteise nädalat linnas olekut tundsin kuidas mu õhin, põnevad mõtted, pilk mis vaatas maailma natuke teisiti, hakkas alla andma.

Räägitakse ju et kõigil meil on siin elus kaasas nähtamatud õpetajad, kes liiguvad sinuga pidevalt kaasas. Nad näitavad sulle õigeid teid ja annavad õigeid mõtteid. Ja need mõtted ning sõnumid jõuavad sinuni su alateadvuse häältena. Reisi ajal elades kohalikega nende külades, nautides lihtsaid asju, jagades nendega naeru ning rännates looduses õppisin neid õpetajaid kuulama, kuid selle pooleteise nädalaga olid nad järsku vait jäänud. Sain aru et plaadimängijasse läksid jälle kõik need samad vanad plaadid-mõttemustrid, mida olen kogu elu kuulanud ja mis mind on täiesti ära väsitanud.

Kui ma tahan et ma areneksin, siis ma pean omama jõudu, et teha muutusi oma elus ilma endale valetamast ja tunnistades oma vigu. Ma tundsin et linnas ei ole minu jaoks enam midagi. Ma pean minema kuhu mind kutsuvad mu õpetajad...

Ma tahtsin tulla ja olla looduses, sulada sellega üheks ja aksepteerida ning austada teda, mitte võidelda pidevalt ta vastu nagu enamus inimesed kipuvad tegema. Üks asi mida meil oleks loomadelt õppida ongi just see sama loodusega ühes elamine.

Lisaks on minus natuke ka alkeemikut-ma tahan teha millegist mida keegi ei märka, midagi sellist, mis inimestel silma särama lööb. Ning seda just oma kätega. Ja vana metsatalu uuesti ellu äratamine just midagi sellist on.

Nii me põgenesimegi siia metsa, loodusesse, vabadusse...

Kõike head

Jesper

Rehealust puhastades leidsin sealt kokku 18 meetrit tööriistu. Olgu see pilt hoiatuseks kõigile, kes suvel tahavad tulla siia niisama päikest võtma, veini jooma ja põõsa alla magama. Meie juures lause, et ,,kahjuks ei jätkunud mulle labidat või hangu,, kuidagi kohe ei toimi...

Olgu lohutuseks öeldud, et ka teisi tööriistu sai mitu meetrit leitud...