Meil on uudiseid

Vaadates meie viimast postitust, saan aru kui lühike Eesti suvi on. Tundub, et justkui alles sai postitatud, kuid see postitus pärines kevadest… 5 kuud on möödunud nii, et pole arugi saanud.

See suvi talu juures palju toimetamist ei olnudki, sest enamus koristustöid ja korrastustöid, mis ei nõua suuri väljaminekuid, on tehtud. Kui nüüd soovime meie elamist  veel paremaks muuta, oleks vaja juba ette võtta suuremad ehitustööd. Suvel sai Eesti Vabaõhumuuseumist kutsutud teadjamehed kohale, et nad saaksid meie rehielamule ausa hinnangu anda. Tuli välja, et maja on palju paremas seisukorras, kui me oskasime oodata. Kuid vajab siiski korralikku rahasummat, et elu seal veel mõnusamaks muuta. Nii et eks järgneval kevadel vaatame edasi, kuhupoole ja kuidas me edasi liigume.

Suve esimesel poolel nagu eestlastele kohane, oli minu põhiline tegevus muruniitmine. Õnneks jäid niitmisringid suve peale järjest väiksemaks, sest sain aru et ei ole mõtet looduse vastu võidelda. Kesksuveks oli saanud jalgpallisuurusest niidetud murulapist mitu korda väiksem plats koos radadega vajalikesse kohtadesse. Minu elu oli palju lihtsam ja eks igasugu metsaputukad ja mutukadki olid õnnelikumad.

Aja kulgemist näeb ka meie poja pealt. Väiksest beebist on sirgunud juba korralik tegelane, kes saab juba ema-isa juttudest aru. Teine asi on muidugi see, kui palju ta nendest juttudest välja teeb. Pättus.

See aasta sai ka mööda eestimaad palju ringi rännatud ja külastatud just neid kohti, mis läbi aastate on meile tähtsaks saanud. Erilise koha on nii meie kui ka meie pere südametes on endale saanud Hiiumaa, mis huvitaval kombel ka järjest popimaks on muutumas. Üks põnev tegelane ütleski tabavalt-Hiiumaa on uus Kalamaja. Ja nii ta ka on, sest saarel saab juba süüa sama hästi, kui põnevates Kalamaja restoranides.

Kogu see jutt kõlab justkui järelhüüe meie kenale suvele ja tõdemusena, et nüüd hakkab jälle peagi külm ja pime aeg. Kuid meie puhul see nii ei ole!!! Meie elu siin Eestis on natuke liiga mugavaks ja igavaks läinud, nii et nüüd on aeg jälle natuke oma silmaringi laiendada ja seigelda mööda maailma. Nimelt oleme järjekordselt otsustanud oma elu huvitavaks teha ja alates septembrikuust kolime kolmekesi Indoneesiasse, Bali saarele.

Lisaks sooja ja seikluste otsimisele on mul veel ka üks teine suur unistus täitumas. Nimelt sain alla kirjutada oma esimesele raamatulepingule. Raamat räägib Bali saare igapäevaelust ja kuidas meie, põhjamaa perekond sinna sobitume. Nii et ka see on üks suur põhjus, miks sinna saarele sõidame.

Et me seal kaugel maal säilitaksime ühenduse reaalsuse ja ka Eestimaaga, siis kutsume kõiki oma sõpru meile ka sinna paradiisisaarele külla. Oleme Teie jaoks pannud kokku põneva ja seiklusrikka kahenädalase Bali seikluse, mida ise läbi viime, et näidata teile Meie Balit. Reis toimub novembri alguses, et saaksite siit Eestist ära just sellel kõige pimedamal ja kõhedamal ajal.  Kui reisist osavõtt tundub huvipakkuv, siis ole hea ja võta ühendust Jesperiga, kes annab siis juba rohkem infot. Allpool ka meie eelmise aasta Bali saare seikluse video:

Praegu aga naudime veel Eestimaa soojust ja turvalisust:)


Jesper, Mari ja väike Aaron

Kevad tuleb ja meie tuleme ka!

Sõitsime maale elu nautima. Tõeliselt mõnus oli linnakära selja taha jätta ja paksu metsa kaitsvasse embusesse sukelduda.

Iga sõidetud kilomeetriga muutus linna- ja liiklusmüra vaiksemaks. Asemele tuli linnulaulude kaja. Iga kilomeetriga läks silmapiir selgemaks, kadusid kõrged kivimajad, reklaampostid, autod.... asemele tulid metsatukad, põllud, koju naasevad rändlinnuparved.

Maale jõudes, astusin autost välja ja tundsin, kuidas vabaduse vudinad käisid üle keha. Tõmbasin kopsud kohe hästi puhast maaõhku täis ja naeratasin- saab olema üks tore päev!

Suure õhinaga soovin tutvustada elu maal ka meie pojale, kes nüüdseks on 1,3 aastane. Tuterdab iseseisvalt ringi ja minu meelest on ideaalne võimalus nö käed, jalad ja olgem ausad, ka suu mullaseks saada!

Tore oli jälgida, kuidas maal last tuleb märksa vähem keelata. Linnas tänavatel jalutades, pean ma alatasa last paluma, et ta ei haaraks prügi järgi, olgu selleks siis koni või mis muu. Pean paluma, et ta naabrinaise lillekastist lilli ei korjaks. Ent maal, lasin ma tal südamerahus tegutseda. Polnudki vaja lapsega tegelda. Talle pakkusid lõbu kuivanud õlekõrred, puuoksad ja mullahunnikud. Küll ta degusteeris nende maitseid ja minul polnud sellest mingit muret.

Korjasime koos suure pundi kevadlilli.Tema rõõmuks võis ta seekord lillenuppe noppida niipalju, kui soovis. 

Tabasin end mõttes- küll on loodus huvitavalt asjad sättinud. Kas olete täheldanud, et esimesed lilled, mis külmvalge lume alt tärkavad on valged ja sinised, justkui lumest loodud?

Viimased lumelilled

Lasen (foto-)silmal roheluses rännata

... ja silmale meeldib roheluse sügavusse vajuda.

Maal maitseb paremini

Hommikud on siin pikad pikad... ja aega on siin palju palju !

Päeva teeb kuldsemaks

Suvepäevadel ei saa mehed teisiti....

Linnarahvas tuli külla

See on üks hea ootusärevus, kui tead, et sinu poole on teel kallid inimesed. Siis lööd korraga toad läikima ja soovid salamisi, et hallid pilved ruttu laiali läheksid- ja nad lähevadki. Külalised tõid meile päikese. 

Korraga oli terve õu lapsi täis.

Vot see on puhkus

Kuna me ei võtnud käru kaasa maale, siis leidsime selleks uue lahenduse. Aiakärule pehme lambakarv sisse ja oligi õuevoodi olemas lapsele.

Isa valvab pojakest.