Minimaailm

Nüüd on käes see aeg, mil kõik kasvab. Pikkusesse, laiusesse, isegi maa sisse. Vaatan suu ammuli endast peajagu kõrgemat kõrvenõgeste põõsast. Lilled on oma kõige kaunimad rüüd selga pannud. Kõik õied on ennast puhevile ajanud ja selle keskel käib üks suur elu.

Vaatan, kuidas erinevad värvid lendavad tantseldes ringi. Lilleõied meelitavad kõiksuguseid tegelasi ligi. Mööda niitpeenikesi kõrreliste varsi ronivad minimaailma suurkujud- massiivsed mardikad. Meie jaoks väiksed taimed vajuvad ja koolduvad mardikate raskuste all, kui nad ühelt oksalt teisele ronivad. Taimed väänduvad, kuni neil õnnestub putukate keharaskuse kaal endalt raputada ning putukas kukub taaskord mitu ``korrust`` allapoole.

Tunnen ära need hiigelmardikad, kes meie magamistuppa müstilistel põhjustel väsimatult ronivad. Eile leidsin ma 6 isendit. Minu meelest sobivad nad märksa paremini lumivalgete pitsõite peale ronima- matsutavad nagu putuklehmad isukalt õisi. Ent ikkagi, uskumatu, kuidas nende peenikesed jalad suudavad mardika jässakat keha nii hästi igas erinevas asendis balansseerida.

Aga see värvispekter, mis nendelt elanikelt vastu vaatab, on muidugi uskumatu. Meie, inimesed, kahvatume selle kõrval ilmselgelt. Pole siis ime, et me end kirjude riiete ja kõige sädelevaga ehtida püüame.

Ent vaadake ka nende imelisi figuure. Kui värvi pole palju kingitud, siis on neil kõige kummalisemad vormid. Mõnel paistavad tiivad läbi ja teisel on tundlad uskumatult pikad.

Küll oleks tore, kui kõik need putukad ja mutukad toodaksid imelist õiemett, nagu mesilased seda teevad. Mina prooviksin küll liblikanektarit ja mardikamett, kui loodus mulle seda pakuks.

Nautige seda minimaailma elu teiegi!

Namaste!