Sõitsime maale elu nautima. Tõeliselt mõnus oli linnakära selja taha jätta ja paksu metsa kaitsvasse embusesse sukelduda.
Iga sõidetud kilomeetriga muutus linna- ja liiklusmüra vaiksemaks. Asemele tuli linnulaulude kaja. Iga kilomeetriga läks silmapiir selgemaks, kadusid kõrged kivimajad, reklaampostid, autod.... asemele tulid metsatukad, põllud, koju naasevad rändlinnuparved.
Maale jõudes, astusin autost välja ja tundsin, kuidas vabaduse vudinad käisid üle keha. Tõmbasin kopsud kohe hästi puhast maaõhku täis ja naeratasin- saab olema üks tore päev!
Suure õhinaga soovin tutvustada elu maal ka meie pojale, kes nüüdseks on 1,3 aastane. Tuterdab iseseisvalt ringi ja minu meelest on ideaalne võimalus nö käed, jalad ja olgem ausad, ka suu mullaseks saada!
Tore oli jälgida, kuidas maal last tuleb märksa vähem keelata. Linnas tänavatel jalutades, pean ma alatasa last paluma, et ta ei haaraks prügi järgi, olgu selleks siis koni või mis muu. Pean paluma, et ta naabrinaise lillekastist lilli ei korjaks. Ent maal, lasin ma tal südamerahus tegutseda. Polnudki vaja lapsega tegelda. Talle pakkusid lõbu kuivanud õlekõrred, puuoksad ja mullahunnikud. Küll ta degusteeris nende maitseid ja minul polnud sellest mingit muret.
Korjasime koos suure pundi kevadlilli.Tema rõõmuks võis ta seekord lillenuppe noppida niipalju, kui soovis.
Tabasin end mõttes- küll on loodus huvitavalt asjad sättinud. Kas olete täheldanud, et esimesed lilled, mis külmvalge lume alt tärkavad on valged ja sinised, justkui lumest loodud?
Viimased lumelilled
No comments:
Post a Comment