Sellised lood siis...

Eile käis külas mu Inglismaal elav ema ja sain tema käest huvitava loo teada. Olin talle vaevalt saanud kiita teisitimõtleja ja kirjamehe Contra  vaimukust ja head kirjasoont  kui ta teatas: ,,Tead poeg,  ta on tegelikult sinu sugulane``. Minu suureks üllatuseks tuligi välja meie sugupuud uurides, et tuntud habemik on mu vanavanaema vennatütre poeg. Kindlasti sama rida pikemalt edasi uurides saaksin Eesti väiksuse tõttu enamus eestlasi oma sugulasteks, kuid mind see ei huvita. Uhke tunne on ikka, et selline tore mees minuga natukenegi ühte verd jagab. See annab ka mulle lootust, et ehk voolab ka minu soontes natuke seda head kirjaniku ja luulemehe talenti.

Nagu enne juba mainitud, on mõned tuttavad ka külas käinud, kuid enamasti oleme kõikidega telefoni ja meili teel suheldud. Paljud imestavad kuidas on võimalik nii elada-miks me ei lase juba kiiremas korras sisse panna veesüsteemi, kraane, wc-d, ei soeta kodutehnikat  ja muud jura. Kuid mis on selle mõte, miks ma peaksin looma omale samasugused tingimused kui mul on linnas, miks ma tahan et kõik oleks sama. Sel juhul ju mõte ja mustrid jookseks samamoodi edasi nagu linnas, sest keskkond on ju sama. Need kes tegelevad natuke vaimutööga on ikka alati kippunud kuskile metsa ja eraldatusse, et teistsugune ümbrus nende meeled valla lööks. Nii ka me oma seikluseraamatut siia kirjutama  ja illustreerima eemaldusime.

Kõik see on jutt on seotud huvitavalt ka reisimisega- Inimesed ei  jõua ära oodata, et pääseda kodust ja saada kogeda midagi uut.  Kuid kindlasti enne minekut kindlustatakse reisile samad mugavused mis on kodus ning kui kuskile jõutakse soovitakse samu toite, mis on kodus ja hakatakse enda ümber kõike koduseks ja tuttavaks muutma. Hoitakse eemale kõigest, mis on teistsugune ja ebamugav. Kuid mis mõte sellel reisil siis üldse on. Inimesed tahavad muljeid ja mälestusi, kuid need tekivad vaid olles erinevas keskkonnas ja kogedes midagi täitsa uut. Nii katsume me ka oma kodu erinevalt linnast siin metsas hoida- lihtsa, looduslähedase ja inspireerivate koduvaimudega, et ikka headel mõtetel oleks vabadust ja õhku  paberile ja lõuendile ilmuda. Eks kui suvel tulete, saate aru mis meil mõttes oli oma kodu luues  kui esmaspäeval linnas tagasi olles meenutate hommikul linnulaulu saatel ärkamist,  õunapuu all tehtud lõunauinakut,  pärastlõunasi veini  ja filosoofia tunde ning uinumist selge tähistaeva all metsa mühina saatel.

Minu viimase aja kõige mõnusam tunne ongi see, et ma kuulen, näen ja tunnen kuidas mets mu ümber ellu ärkab. Vaikus  ja pimedus on murtud. Tunnen kuidas mets hingama hakkab-mahl voolab puudes, linnud teevad hääleproove ja maapind õhkub värskusest. Uus elu on algamas. Parim hommikune hea tuju tekitaja on mitte Sky Plussi hommikuprogramm, vaid üle õue tualetis käimine. See seab sind kohe loodusega ühte hingamisse ja rütmi.

Mina olen huvitaval kombel olnud alati rohkem metsa kui mereinimene, mind rahustab metsakohin rohkem kui meremühin. Ei ole mul seda tõmmet merele vastupidiselt mu emale, kes muideks samuti tundes seda hullu looduse kutset ning sellele alla andes läks 50 aastaselt uuesti kooli ja sai selle tulemusena  kapteni paberid. Mina aga ei tunne ennast merel nii hästi kui metsas, mul hakkab merel keset seda tühjust igav, silmal pole nagu millestki kinni haarata. Metsas vastupidiselt oled justkui suure elava ja tuksleva südame sees, kõik su ümber elab, hingab ja neelab sind enda sisse. See on võimas tunne!

Viimase nädala jooksul on meil toimunud siin majas imelikud asjad. Öösiti on hakanud seinad ja laed elama. Otsustasin seda asja paranadada hiirelõksuga. Söödaks sai pandud parimat turult ostetud käsitöö juustu, kuid hommikuks oli juust lõksu pealt söödud, lõksus ei kedagi. Sama toimus järgmine öö. Kahtlustasin juba oma kallist kaaslast minu üle naermises. Siin metsa sees kahekesi olles kipuvad sellised üksteise kiusamistujud vahest peale tulema. Kuid kallis lubas käsi südamele pannes et tema nalja ei tee. Ja kolmas öö jälle, juust kadunud-lõksus ei kedagi. Tundus juba et majas on uus peremees, kes teeb oma reegleid ja justkui veel ärritamiseks tundus et hiirehärra oli otsustanud hakata pesa tegema otse meie voodi kõrvale seina sisse. Kuid nüüd ta mängis juba oma õnnega. Iga korraga, mil ta mu juustu varastas, kasvas ta vahelejäämisvõimalus. Nagu kasiinoski- tark mees oleks pidanud lõpetama siis, kui oli võidus.  Kuid krt, ka neljas kord pääses ta koos juustuga.

Siis otsustasin juustu vahetada, midagi pidi ju muutma-läksin üle odava poejuustu peale.  Ja tulemus käes. Mu peremehe staatus oli taastatud.

Nii siis me aeg  siin möödub-kirjutades, maalides, kuulates metsa ja võideldes väljamõeldud vaenlastega.

 Elu on ilus

Jesper