Kunstilisi pühi!

Loomulikult pakuvad mulle kevadpühad suurt rõõmu. Lõpuks ometi on see täiesti normaalne, et ma saan toiduga ülimalt loominguliselt ümber käia. Minu meelest võiks olla suvel marjadest keede meisterdamis päev, sügisel näiteks õunakaunistamispühad või seenekübarate dekoreerimis traditsioon. Talvel kartulite muundamine koduloomadeks jne. Nii et mina saaksin ikka fantaasial lennata lasta. No ja tegelikult,  kes mul keelab, eks?

Aga nii ma siis ootasin ja ootasin, millal saaks mune värvima hakata. Ikka on nii, et seda mängulist värvimist tehakse peamiselt väikeste laste rõõmuks. Ent mina värvin üksi ja tunnen sellest  nii suurt rõõmu. Esmalt jalutan köögis ringi ja silmitsen toiduaineid. Otsin neid, mis ikka valge riide peale kipuvad kukkuma ja ilusaid värvilisi plekke jätavad. Kratsin kukalt ja tõden, et annaks praegu päris palju peo täis arooniate eest, pihlakad teeksid rõõmu ja punase veini avaksin silmapilkselt.

Ent leian traditsioonilised kullakarva sibulad. Õue pealt korjan rohelisi kuusevõrseid . Sahvrist leian enda rõõmuks punase kapsa. Nii ma siis hakkan nendega mune katma , ikka peas mõtted, et mis veel võiks värvi anda. Ja siis juba lisan ka kiivirattaid ühe muna ümber, silme ette manan imeilusa mustri, mis sellest munale võiks jääda. Kohe keeran lisaks punasele ka rohelise kapsa lehe teisele munale ümber. No ega ma tegelikult rohelisi mune väga aktraktiivseks ei saa pidada, ent lasen oma sisemisel kunstnikul toimetada. Panen kõik kenasti keema ja jään ootele. Varsti  tuleb päris hirmuäratavat lõhna. Vist ei ole hea mõte muna, kapsast, kiivit ja muud põnevat ühes koos keeta. Ent ootan kannatlikult ja käin aegajalt munamähiseid piilumas.

Siis, kui aeg on munad avada, tunnen et vanusemeeter, kui selline asi oleks, näitaks minu puhul praegu vist viite.  Lasen põnevust vaos hoides munadel külmas vees hetke jahtuda. Nüüd avan oma värvituid mune sama õhinalt, nagu kunagi sai üllatusmune avatud (olgem ausad, tegelikult muudab praegugi nende avamine meid ju väikesteks lasteks J). Võib olla oligi selline munade värvimine looduslike vahenditega üllatusmuna eelkäia.

Avan ma siis neid ükshaaval ja vaatlen, mis on värvi andnud ja üllatuseks, mis värvi võtnud.  Tuleb tõdeda, et kiivirattad tegid helepruuni kanamuna hoopis heledamaks. Väga natuke aiman ma ka kiiviratta imeilusat mustrit ,ent nüüd juba omas kogemustest võin tõdeda, et kiivivitamiinid hamba all on palju tõhusamad.

Kõige ilusamad toonid saan ikka sibulakoorest. Natuke rohelist on andud kuuseoksad.  Lõngajupp annab huvitava mustri. Loomulikult tekib mul ahvatlus lõngajupiga midagi munale joonistada , et näha, kuidas see keedumanale jääb. Kusagilt leian ilusa pitsijupi , aias ringi jalutades meelitab mind sammal.

Ent jätan need mõtted järgmisteks pühadeks. Kes teab võib olla ärkan üks hommik suvel ja värvin mune, lihtalt siis. kui loodus pakub rohkem värve. Kindlasti saaks huvitava munakuue punaste ja kollaste vahtralehtedega ka sügisel.  Minu meelest on alati kevadpühadel mune liiga palju. Kes see ikka jaksab neid keedumune nii palju korraga ära süüa? Võib olla ma hakkan hoopis shokolaadimune meisterdama. Siis juba sööjatest puudust ei tule!

Meie märkasime aga Vietnamis rännates hoopis selliseid värvilisi tegelasi ühe tüdruku läbipaistvas kilekotis. Võib olla ei mõista Vietnami inimesed, et värviprotseduurid tuleb ikka enne tibude haudumist ära teha.

Jääme siis lootma, et inimeste poolt kevadpühadega loodud tonaalsus ka loodust inspireerib ja peagi lume trotsiks värvid tärkavad.

Imeilusaid pühi!