Kalale minek

Lapsepõlve helgemad mälestused on perega kalal käigud. Ema tegi siis suure piknikukorvi head ja paremat, isa valmistas ette õnged ja sõit jõe äärde algas juba hommikul. Mäletan hästi, kuidas isa heinakuhja alt vihmaussikesi plaanis kaevata, aga hoopis herilaste pesale peale sattus.

Meenub, kuidas väike kalamaim terve päeva minuga mängis ja saagita lõpuks jättis. Õde seevastu oli hea kalaõnnega, tõmbas välja kõige suurema latika. Veel on meeles põnevus ja ärevus, kui ema köögis kalu õhtusöögiks valmistas. Olid head ajad!

Tänapäevani olen ma alati avatud mõttest kalaleminekuks. Just selline mõttekäik meile taaskord pähe tuli. Õde oli loomulikult kohe pundis, ka temal ju sellega ainult head lapsepõlve mälestused. Loomulikult hüppas punti ka kalli, kuidas sa muidu nii naised jõe äärde lased. Asusimegi siis teele punase vihmaussi ämbriga. Õetütar Carina valis endale omapärase puuoks-õnge.  Loomulikult pakkisime väljasõidule kaasa head ja paremat .

Siin on aga lood sellised, et ega keegi pole kala juba mitu aastat saanud. Kalli on korduvalt käinud proovimas. Ent viimati nägime üht kalameest meile rabateel vastu vuramas, tõeliselt suur haug kotis siplemas. Seega olime taaskord lootusärevil.

Nii käisime proovimas kahel kohalikul jõel ja karjääril. Ent tuleb siiski tõdeda, meie kalalkäik nägi välja umbes selline- meie naistega istusime piknikulinal ja kalli leotas korki. Ragistas erinevates võsades nagu metsloom.

Meie limpsisime veini ja sõime armsa Carinaga küpsiseid. Viimaks küsis Carina: ``Kuulge, miks me kalale tulime? `` Talle jäi see meie korgileotus arusaamatuks, ent tõdes temagi- väljasõit oli üks äärmiselt lõbus ettevõtmine. 

Namaste!