Thursday, June 28, 2012

Tund enne päikesetõusu




Valmistun õhtul ärkama juba paar tundi peale uinumist. Viimastel päevadel on õhtutunnid pilvitud ja selge taevas on minuga juba mitmendat õhtut kõnelenud. Tunnen, kuidas loodus kutsub mind koos temaga päeva alustama.

Minu ,,tund enne päikesetõusu´´ algab veerandtunnise sissemagamisega. Keeran kella edasi, soe ja pehme voodi ei lase mul nii kergelt ärgata. Ent siis manan endale silme ette selle ilu ja energia, mis mulle hommikutundide päikesetõus kingib.

Olin eelmisel õhtul otsustanud, kui näen toas riietuda ilma lampi süütamata, siis asun mitme kilomeetri pikkusele teele. Nii ma hommikul riietungi kiiresti ja vaevata poolhämaras toas, haaran kaasa fotoaparaadi ning õuna ja lahkun kärmelt.


Ehkki sooviksin näha varajastel hommikutundidel loomi , tunnen  kuidas natuke ka kardan. Liigun mööda metsateed ja vaatan pidevalt enda taha ning kõrvale. Vahepeal seisatan, et kuulatada. Küllap tunduksin ma kiskjale ideaalse saagina. Korraga meenub, et meie rabas elab hunt ja viimaste juttude põhjal lausa hundipere. Kuid pigem hirmutaks mind suur põder, kui see minu läheduses end ilmutaks. Tunnen aegajalt loomade lõhna. Jälle peatun ja kuulatan. Udu ja paks mets on mu ümber - olen üksi ja samas kõike muud kui üksi. Otsustan, et täna ma siiski loomi aasale, mis asub keset paksu metsa, vaatama ei lähe.



Suundun rabateele , et plaanipäraselt päikest tervitada. Kogu tee on mind saatnud lindude hääled. Iga minutiga läheb see valjemaks ja kirevamaks. Kodust lahkudes kuulsin vaid kägu. Kukkus nii ,et kogu vaikne mets kajas tema kummalisest laulust. Siis lisandusid vidinad ja vadinad. Nüüdseks on seda nii palju , et tunnen, kuidas see hääl hakkab mind mediteerivasse seisu viima.


Ronin vaatetorni tippu. Seal võtab mind vastu hommikune tuul. Meenub , et väidetavalt on päeva üks külmemaid hetki just päikesetõusu ajal. Hingan paar korda sügavalt sisse ja hakkan siis sooja endale tegema. Küllap nägi see midagi indiaanitantsu moodi välja. 


Kuulatan ,vaatan ja tajun. Päike annab endast juba natuke märku. Taevas on kollaka tooni võtnud. Esimesed leegid hakkavad end  läbi süsimusta maastikusilueti  pressima. Sookured tervitavad päikest kõige müstilisema heliga.



Vaatan, kuidas kunstnik ``loodus`` värvidega mängib. Iga minutiga muutuvad toonid pilvedel, rabavee peegeldustel ning maastikul.





Tervitan päikest naeratusega ja tunnen, kuidas süda tuksub keskendunult.  Lausun mõttes sanskriti keeles tänuavalduse ``Namaste``!




2 comments:

  1. See oli tõesti varajast ärkamist väärt! Tänud sulle Kristi!

    ReplyDelete