Kuidas minust purgiperenaine sai

Tihtipeale leian ma ennast millegi tegevuse käigus mõtlemas: natukene veel ja siis lõpetan ära. Ja mõni hetk hiljem on mõte jälle mu peas: kohe kohe jätan töö katki ja lähen toimetan köögis.

Nagu näiteks täna, kui astusin õue peale, reha käes, et tunnike riisuda-no natuke oksakesi kokku tõmmata. Tõusin arvuti tagant püsti, et värskes õhus  peal puhta lasta. Puuoksad aitavad loomingulisele meelele kindlasti kaasa, naeratasin omaette.

Ja nii ma lähen rõõmsalt õue ja alustan vaikselt riisumist. Korraga hakkan aimama, kui väga oluline on ikka korralikult kogu lehepraht ja risu hunnikusse ajada. Pajualune muutub juba väikese töötlemise juures märksa ilusamaks. Loomulikult saan ma hoogu juurde. Ja nüüd olen ma juba pähe võtnud, et kogu pajualune peab täna puhtaks saama. 

Siis, kui olen neljandik tööst teinud hakkan mõtiklema kui väga palju on kogu seda tööd teha. Riisun lehe- ja oksaprahti, mis on vähemalt 15 aastat pinnasele kogunud.Seejärel tõstan kogu risu kärusse ja viin prügihunnikusse.Olen juba kümmekond kärutäit prahti rehitsenud ja vedanud ära, ent pooleli ma ka jonnakalt ei jäta. Siis, kui möödas on umbes neli tundi, hakkavad mu mõtted millegi pärast aafrika orjadele ja eesti pärisorjusele minema. Tõden peas, et vist peaks pausi tegema.

Aga alles siis, kui kallis lõuna kohta küsib, saan aru, et nüüd tuleb tõesti paus teha. Toas imestan, et kell on salamisi juba kuuele tiksunud. Lähen tudisevate jalgade ja vibreerivate kätega pliidi poole. Mul on käed nii väsinud, et ma ei jaksa isegi nuga leivakoorikust läbi suruda. 

Ja siis tuleb appi jälle purgiperenaise nipp. Astun sahvrisse ja valin välja valmistoidu, mis vajab vaid üles soojendamist. Nii umbes veerand tunniga on soe toit laual. Jah, minust on purgiperenaine saanud. See on töösipelga kõige parem salaretsept.

Isegi selle imelihtsa valmistamise juures võib siiski äpardusi juhtuda. Näiteks siis, kui võtan sahvrist purgi sildiga-peedi hapukapsa borś. Olen parajasti vee juba keema ajanud ja just kallutamas punast sisu potti, kui kaane avamisel natuke käele sisu pillan. Limpsan sõrmed puhtaks ja üllatusena tardun. Punase hapukapse borśi  purki on hoopid magus maasikamoos aetud. Tõden endamisi, et küllap on see naabrimehe Sulevi  kingitud hoidis. Oeh, küll on  hea, et ma ikka enne maitsesin, muidu oleksin keevale moosile natuke maitse tugevdamiseks hapukapsaid lisanud ja rõõmsalt soolaleivaga kallile mehele lõunat pakkunud. Ent kes teab, ehk oleks sellest sündinud uus toiduhitt magusad maasikad hapukapsaga.

Mulle meeldib see, kuidas tõdeme  kalliga, et purgitoit on tegelikult täitsa hea. Jesper isegi natuke nagu julgustab mind. Teab ta ju küll, kuidas ma pean lugu ise valmistatud ja südamega tehtud toidust. Näiteks siis, kui valmistan ühepaja toidu algusest peale ise, saame koos aru, et purgiversiooniga võrreldes on vahe üüratu. 

 

Täna, selle kuue tunnise riisumise lõpuks haaran jälle purgi järgi. Seekord siiski soojendamaks armsa ema valmistaud koduborśi. Nii hea on kuulda kalli suutäite vahel  nautimismõminat – mmm. Tõdeme koos, purgitoit on ikka parim- ainult siis, kui see on ema tehtud!

Küllap jätan homme õuetööd ja keskendun jälle rohkem köögile. Valmistan midagi head tervislikku ja südamega, näiteks koduleiba. Ikka selleks, et purgiperenaisest saaks taaskord see päris õige perenaine. 

Namaste!