Väsimatud lennud

Meie maja talveunest ärganud liblikad on juba  üle kahe nädala ringi lennanud. Esmalt arvasin, et sügavast unest toibudes vajuvad nad peagi veel sügavamasse unne ja enam ei ärkagi. Aga üllatusena on nad meile seltsiks siiamaani. Vahepeal sai paariks päevaks linna sõidetud ja maja külmakraadide kätte jäetud ning naasedes, võttis liblikaltel aega üks ööpäev, et uuesti aktiivseks muutuda. Nad ongi nagu meie tubased termomeetrid. Kui liblikad lendama hakkavad, tunneme ka meie , et hea soe on majas tagasi.

Juba teist päeva lendab üks värviline liblikas meie magamistuppa. Hommikul, nii umbes 8-9 ajal ärkab ta nagu väike laps ja hakkab vastu aknaklaasi  tiibadega sahmima. Meie siis kalliga keerame teki üle pea ja püüame edasi magada. Ent juba teist hommikut ronib kallis lõpuks teki alt välja, et liblikas sõrmede vahel elutuppa lendu lasta. Mina olen selleks ajaks juba nii ärkvele saanud, et ärkan koos liblikatega ülesse nagu paradiisiaias.

Meil tekkis isegi arutelu, selle üle, et kas liblikad siis sööma ei peagi ? Naljamisi pakkusin, et ehk peaks mett aknalauale panema, see ju mesilaste poolt töödeldud nektar. Nüüd on majas ka mõned poitililled õitsele läinud, ei oskagi neile rohkemat pakkuda. Kes oleks võinud arvata, et meil üldse tekib mõtisklelu selle üle, mida liblikatele süüa anda?

Õhtuti on meil justkui liikuv lamp laes. Üks liblikas laseb ringiratast ümber valgustuse nagu karusellil. Väsimatult ajab vari putukat taga, kogu tuba pöörleb nagu diskopall oleks laes. Ometi on see isegi mediteervi tegevus, sedasi liblikat põrnitseda. Suurem ring, väiksem ring, suurem vari, väikesem vari, ühtlane kulgemine, kordagi ei peatu.  Mind tõesti huvitab, mis ajandab teda sedasi valguse ümber tiirutama? Viimaks kustutan tule ja lasen ta magama.

Imeilusat kevadet ! Et liblikad lendaksid õhus ja kõhus !
Namaste