Kui ma elasin Austraalia suurlinnas Sydneys, igatsesin ma looduse järgi. Soovisin olla loodusele lähemal. Nüüd, maal elades, kiikan igasse ilmakaarde ja vastu vaatab õige ilus loodus. Seekord läksin jooksma päikeseloojangu saatel. Kuulasin muusikat, mis mind siit ilmast teise dimensiooni viis ja nautisin uskumatut vaadet loodusesse.
Mind peatavad kanarbikud, nende rahustav õrnlilla õietoon muutub müstiliseks ärkava kuu valguses. Kas märkad ikka kuud kanarbike vahel?
Ainuke jälg inimtegevusest on laudtee keset raba... jooksen ja imetlen.
Hüppan rabajärve...
Ronin vaatetorni, et teha joogat, märkan et mind jälgib üks kuldne silm...
Lasen kõigel minna ja vaatan vastu...
Jah, nii võib pea kaotada...
Laske ka end loodusel ``ära viia``!
Namaste!
No comments:
Post a Comment